Humanistliku kristluse manifest

#1173: - Re: Re: vihakõnest

Kui Heino Nurga vastutegevuse all peetakse silmas geikristlaste ühingu asutamist, siis ma ikkagi ei näe, kuidas see saab olla kiriku huvidega rohkem vastuolus kui näiteks kristlike naisõiguslaste ühingu asutamine. Need on kõrvalised teemad, mis ei tohiks kuidagi mõjutada mitte ainult kirikusse kuulumise vaid ka seal jutlustamise õigust. Muidugi peab kristlane kaaslast tarviduse korral manitsema, aga siin ei ole ju midagi manitsemisväärset.

#1171: Al - Re: vihakõnest

Tsiteerin: Kui mõne organisatsiooni liikme arusaamad ei lähe kokku selle organisatsiooni peavooluga, siis ei peaks esimene samm olema kohe uue organisatsiooni asutamine. Kõigepealt tuleks ikka oma seisukohad teistega läbi rääkida, üritada neid veenda ja kompromissile jõuda. Alles siis, kui koos enam kuidagi hakkama ei saada, tuleks asutada uus organisatsioon. Või kas peaksid näiteks manifesti toetavad luterlased siis asutama alternatiivse Eesti luterliku kiriku?

Vastan: kui teisiti ei saa, siis peaksid ilmselt küll. See tähendab - kui nad ei loobu üritamast kehtestada vähemuse diktaati enamuse üle, ei lepi kiriku senikehtivate seisukohtadega, mis on sajanditevanused ja üritavad kirikusse sisse tuua libertinismi, hedonismi ja moraalitust.

Tsiteerin: Ma julgen väita, et sellist suhtumist viljelev kirik on ristiusu enda põhituumast ohtlikult kaugenemas.

Vastan: sama juttu on ilmselt rääkinud nii ariaanlased, markionlased, nikolaiidid, montanistid,doketistid ja kes iganes.

#1176: Al - Re: Re: Re: vihakõnest

Kui pederastia pole isegi manitsemisväärne, siis pole sellise kiriku õpetuse aluseks küll mitte Piibel.

#1170: - Re: Re: Re: Re: Re:

Tsitaat1

"Ainus võimalus on ise katkestada see ring. Mitte vastates kiusule uue kiusuga, mis siis, et see kannab tõe ja õiguse silti. Alustada tuleb vaikselt iseendast, aga mitte pretensioonikate nõudmiste esitamisest teistele."

Kas kirjutaja propageerib tegevusetust?

Kas need, kes kiusavad, peaksid jätkuvalt saama võimaluse teisi kiusates nimetada end õiglase traditsiooni kandjaiks koos nendega, kes tõesti traditsiooni kannavad?

Tsitaat2

"Moraali polegi. Kristlus õpetab alandlikkust, leppimist maailma, ligimeste ja endagi ebatäiuslikkusega."

No, minule Ta küll seda ei õpeta. Minule õpetab Ta eneseväärikust, annab tehtud vead tingimusteta andeks ja armastab ilma, et seda lunima peaksin. Vähe sellest- nõuab, et kõik enda patukoorma valu ja vermed Talle annaksin, et nende valu ja vaeva minu asemel võiks kanda. Seega olen vaba ja õnnelik. Leppimise ja alistumise -jutu asemel olen kuulnud: "Ära iialgi alistu, ravitseme koos haavad, tõuse taas, täiustu nagu veel suudad ja võitle kõige halva vastu siin maailmas, mida märkad! Aita iseend ja ligimesi!"

Siin on armastus, mida tean. Võtke või jätke...

#1178: ivopill - Re: Re: Re: Re: vihakõnest

"Kui pederastia pole isegi manitsemisväärne, siis pole sellise kiriku õpetuse aluseks küll mitte Piibel."

Juba varem sai selliste vijete kohta öeldud, et kui pole piisavalt tõendeid nähtuste kohta, mida Piibel TEGELIKULT patuks peab, ei ole kuigi tänuväärne selle kohta sõna võtta.

Juba ütlesin, et homoseksuaalsuse kallal jõuramine on palju jälestusväärsem sellest, mida see nähtus iseenesest kujutada võib. Eriti häbiväärne  on selline käitumine inimeste poolt, kes tahavad end kristlasteks pidada.

#1178: ivopill - Re: Re: Re: Re: vihakõnest

"Kui pederastia pole isegi manitsemisväärne, siis pole sellise kiriku õpetuse aluseks küll mitte Piibel."

See väide on vaieldav. Analoogselt võiks siis öelda, et naisi vaimulikuks ordineeriva kiriku õpetuse aluseks ei ole Piibel. Minu teoloogiliste veendumuste kohaselt on need mõlemad usu jaoks kõrvalise tähtsusega küsimused. Kirik peaks suutma olla sellistest asjadest suurem ja suuremeelsem.

Mulle näib, et paljud siin kõneldavad probleemid tulenevad sellest, et kirik on aastasadu täitnud usu mõistes kõrvalisi ühiskondlikke funktsioone: abielude sõlmimine, laste sünni ja täiskasvanuks saamise riituste läbiviimine jne. Selle tagajärjel arvab kirik endal pädevust olevat ajastuomastes ja ajaloos muutuvates eraelulistes küsimustes kaasarääkimiseks. See hägustab kiriku rolli ja tekitab tarbetuid vaidlusi täiesti ebaolulistes kõrvalküsimustes. Kiriku päris ülesanne ei peaks olema midagi muud peale selle, et esiteks pakkuda usklikele inimestele avatud keskkonda, kus ühiselt palvetada, Sõnast ja sakramentidest osa saada, üksteisele tuge ja kinnitust anda ning teiseks kuulutada maailmas evangeeliumi, et kutsuda kõiki inimesi usule. See võib mõnes mõttes läheneda vabakoguduslikule teoloogiale, aga see ei pruugi ju iseenesest halb olla, kui see aitab kirikul selgemini näha olulist ja pöörata vähem tähelepanu kõrvalisele.

#1175: imik - Re: Re: Re: vihakõnest

kas vanainimene on kaldalt jälle vette hullama karanud?  :)

Tjah, on ju ka heteroseksuaalsuse küsimustes lugupeetud kirikuisad (Pühakirjale tuginedes) üsna radikaalsed olnud. Augustinus nt arvas, et seksida võib ainult laste saamiseks ja igasugune nauding seejuures on kurjast. Hieronymus läks veelgi kaugemale ja arvas, et seks isegi abielus on kurjast ning seksuaalne nauding räpane, jäle, alandav ja korrumpeeriv. Need on ehk kõige värvikamad seisukohad - aga eks sarnast leia kiriku ajaloost rohkesti - kui otsida.
Äkki ivopill (või Enn Auksmann, see on rohkem nagu tema lemmikkiriku liin) oskab kommenteerida, miks nad nõnda arvasid ja millist Pühakirja nad lugesid? Ja et kas tõesti Jumal ka nii võiks arvata?

Ning kuidas lugupeetud püksipiilujad selles küsimuses end ise on oma elus ülal pidanud?

Jaan Lahe: "... pärast arvukaid vulgaarseid kommentaare ja isikutevaheliste probleemide lahendamist siin kommentaariumis, ei pea ma seda keskkonda selleks enam kuigi kohaseks."
---
Kena põhjus taandumiseks. Kuid mite eriti veenev - ei usu, et kaasaja ilmalikustunud ja usu suhtes lausa rämedas maailmas maailmas keegi saaks veel nii pelglik olla.

Kuid peale suhtlemise (mille kustutasin, sest ka minu jaoks oli see mõttetu ballast) jätsin sia oma arusaamad humanismi kohta - kuidas seda mõistet oleks otsatrbekas avada. Need on kõik eelpool lugeda alates 1087. Kena oleks lugeda Jaan Lahe mõtteid selle kohta.

Minu jaoks on humanism vägagi konkreetne mõiste, käsitlesin seda eelpool. Näib, et manifesti kirjutaja jaoks on humanism rohkem mingi üldinimlik ja määratlematu poeetiline kujund kui et midagi konkreetset. Seeläbi oleks vaja selgitusi, mida see humanism autori meelest õieti tähendab. Siis oleks ka võimalik aru saada, mis suund on sellel manifestil üldiselt, mida õieti taotletakse.

(Ma teadlikult ei hakka osalema nn. geikristlaste problemaatikas, mis siin mõnesid paelub, nagu lugeda. Lihtsalt homoseksuaalsed inimesed võivad olla küll mõne meelest patused, kuid nemadki on Jumala lapsed, siin pole vaielda. Kui meenutame Jeesuse sõnu, siis arsti ei vaja terved, vaid just haiged. Kas kirik on homoseksuaalide suhtes samal seisukohal Jeesusega, ma pole päris kindel.)

Kuid nagu öeldud, jäägu minust see arendus arendamata. Sellest manifesti humanismist aga loeksin lähemalt küll. See vajab lahtirääkimist.

#1185: jah -

Võiksid esimsena oma porised jalad söögilaualt maha võtta.

#1187: -  

 Jumal on seesama eile, täna ja igavesti.

#1184: Harri Kingo -  

 Jumala lapsed on kõik, aga pattu Jumal ei salli. Ta annab küll patu andeks, aga  ei salli patu kiitmist.

Õhus on J. Lahe lubadused homme küsimustele vastata.
Kuna olen üritanud korduvalt ja erinevate küsimuste kaudu teemat arendada, ja saanud neile ajuti lünklikke vastuseid, siis panen homseks lauale oma küsimuste kvintessentsi:

Jaan Lahe, sinu viis vastata viisakatele konkreetsetele küsimustele „kirimale stiilis“ harva ja teadmata intervaliga (kui üldse) ei jäta just muljet sinu huvitatusest avalikuks (! – just nimelt, sest seda sa ju soovisid) debatist. Kord ei ole aega, kord ei ole keskkond sobiv (need on tegurid, mis on sinu kontrolli all ja mis on ette teada, kui just sinuga ootamatut õnnetust ei ole juhtunud). Kirjutad: „Ma olen nõus osalema selles manifestis tõstatatud küsimuste arutelul ka väljaspool virtuaalkeskkonda, loomulikult. Kui näen, et selleks tuleb vajadus, püüan leida aja ja koha.”
Asi ei ole keskkonna füüsilisuses või virtuaalsuses, vaid sinu isiklikus avatuses ja tahtes ausalt ja järjepidevalt suhelda. Vajadus selleks on, - ise sa ju algatasid selle. Koht on, - siinne foorum, EELK listid, muudki võimalused, - nende puudumise taha küll ei saa pugeda. Aeg on meil kõigil ühesugune, - ka sinul pühenduda sellele “manifesti-lapsele”, kus sinu vanemlik roll on täiesti ilmne (mis arutelu sa soovid meie käest, meie ajaressursi ohverdamist oodates, kui sa ise samaväärset panust, - isegi enamatki panust, arvestades sinu erihuvi ja vastutusega Manifesti osas, - ei soovi anda?). EELK konverentsilist on igati akadeemiline ja viisakas paik, - ehkki mitte nii avatud (vabandust R. Saard!) keskkond mõttevahetuseks, ent sellegi tarvis ei ole Jaan Lahe leidnud aega normaalseks suhtlemiseks.
Vabandus (süü?), et sinuga, Jaan Lahe, soovitakse isiklikult suhelda, ja et selle isiklikkusega ei pruugi kaasneda kõige soojemad tunded, ei ole mingi vabandus. Suhelda saabki, - ja esmalt, - isiklikult, konkreetselt, ja mitte umbmääraste hajutatud autorsusega pöördumiste, deklaratsioonide, manifestide jne jne vahendusel. Samuti kriitlised küsimused ning hoiakud, eriti pärast Manifesti avaldamist, ei tohiks olla sulle üllatuseks. Newtoni füüsikaseadused (jõud kutsub esile vastujõu) on sulle hästi tuntud.
Selle pika jutu kokkuvõtteks: J. Lahe, kas on raske tunnistada, et sinu enda panus Manifestiga esile kutsutud dialoogis ei rahulda neid, keda debateerima oled kutsunud, ja sa pigem väldid ausat ja avatud, elavat suhtlemist? Kas sa ise oled oma panusega rahul? (Vabandust, et see on isiklik küsimus, kuid ebaisiklikumalt on seda raske formuleerida.)

Nüüd aga ebaisiklikud punktid:

1. sisulist vastust ei ole saanud minu küsimus: kas EELK Kirikukogul mullu vastu võetud homoseksuaalsus-deklaratsioon on kuidagi puutumuses “Humanistliku kristluse manifestiga”? - Ega sa selle Kirikukogu deklaratsiooni all ei mõelnud “kirikus levivat vihakõnet”?
2. kas igavikulistes küsimustes, - patt, lunastus, õndsus (sh. ka homoseksuaalsus võimaliku takistava tegurina), - on kirik ühelt poolt ja nn. “ühiskond” teiselt poolt võrdväärsed samatasemelised diskussioonipartnerid või mitte? Ärme räägime siin võimalikest teoreetilistest võimupositsioonidest, vaid lihtsalt pädevusest. Ka pädevus annab muide võimu, ülekaalu.
3. kas sa näed isikuid, organisatsioone, institutsioone nn. “ühiskonnas”, kes legitiimselt esindaksid nn. “ühiskonda”, kellega kirik saaks neis küsimustes debateerida, ja kes sooviksid seda ka ise omalt poolt teha? Milliseid?
4. kas usud, et nn. “ühiskonnal” on ülepea olemas mingid oma (kristluse suhtes alternatiivsed) konsensuslikud väärtused, mida kiriku omade kõrvale panna ja neid siis n-ö. pakettidena võrrelda. Humanism? Veel midagi?
5. Kirjutad: “…mitmetes EKNi kirikutes on inimesi, kes kutsuvad üles vihale ja põlgusele homoseksuaalsete inimeste (!) suhtes. Need juhtumid on fikseeritud, nagu ka juhtumid, kus avaldatakse põlgust teiste kristlike konfessioonide liikmete vastu. Selliste asjade lõppemist soovime küll ja see ongi nimetatud "vihakõne".”
Kui see paika peab, siis on tegu Eesti Vabariigi seaduste, ka. Põhiseaduse rikkumisega. Teadaoleva kuri- või väärteo varjamine on taunitav, karistatavgi, ja sellest tuleks teatada politseile. Või kui politsei konkreetset juhtumit menetleda ei võta, siis vähemalt meediale. Miks sina/teie selle asemel valisite umbmäärase “manifesti” formaadi?

#1182: kaldalt - Re: Re: Re: Re: vihakõnest

"kas vanainimene on kaldalt jälle vette hullama karanud?  :)"

Ei, pesin ainult varbaid:)

Jumal õnnistagu ausameelset armastuse püüdlemist ja teostamist.
Hiljuti olid Pärnu linna seitsmeteistkümne kristliku koguduse juhid – 2004. aastal loodud Pärnu Vaimulike Ümarlaud – taas koos, et kuulata üksteise arvamusi linnale ja laiemaltki olulistes küsimustes, leida kiiresti muutuvas olustikus kristlike püsiväärtuste alusel koos tegutsemise võimalusi ja viise. Tuli juttu ka “Humanistliku kristluse manifestist”.
2004. aastal loodud ühenduses on erinevate denominatsioonide spekter väga lai, alates vabakogudustest ja lõpetades suurte traditsiooniliste kirikutega. Meil on küll erinevaid seisukohti ja vaateid, aga see ei ole tüliküsimus. Pigem oleme suunanud kogu jõu ühisosa leidmisele, mis on meid kohe algusest, 2004. aastast kuni siiani, edukalt teeninud. Me näeme vaadete ja tavade mitmekesisuses suurt rikkust, mida saab tarvitada Jumala auks ja inimeste kasuks.

Jeesus ütleb: Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. (Mt 5:9) Ärge keelake, sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt! (Lk 9:50)
Apostel Paulus soovitab: Usku, mis sul on, pea iseenese jaoks Jumala ees. Õnnis on see, kes enda üle kohut ei mõista selles, mis ta leiab õige olevat. (Rm 14:22)

Ümarlauas osalejad leidsid, et “Humanistliku kristluse manifesti” käsitlemisel esiletoodud mõtteid võiks jagada ka manifesti autorite ja avalikkusega. Järgnevalt anname lühikese kokkuvõte toimunud arutelust.

Kirik – ka oma mitmekesistes esinemisvormides, nagu muiste ja kaasajal – on alati sümboliseerinud Eesti rahva jaoks midagi püsivat ja kindlat. Selles, et agressiivse tolerantsuse (sallimatute sallivusekuulutajate) pealetung on maailmas muutumas järjest võimsamaks, ei ole meie kirikute jaoks midagi uut.
Ühiskonna edulood on alati viinud inimesed kaugemale Jumalast, ja Piibel on täis näiteid, kus kriisihetkedel suhe jälle taastub. Paraku on inimloomusega juba kord nii, et suur vabadus ei pruugi osutuda talle kõige tervislikumaks elukeskkonnaks.
Saame olla vaid tänulikud Jumalale, et seni on püsima jäänud meie suurkujude, haritlaste ja kindlameelsete kristlaste mõtte- ja vaimujõud, milles ei olnud kübetki võltsi, vaid ainult mõõtmatu vastutus ja sügav hool oma maa ja rahva tuleviku pärast.
Kas tahame seda kõike vahetada odava kuulsuse või ajamuutuste arvestamise vastu? Inimesed ei otsi kirikust alati uuendusi, vaid pigem stabiilsust ja kestvust.

Vaimulike ümarlaual osalejad leidsid, et manifesti ülesehitus sarnaneb petja kaupmehe tavaviguriga, kus hea ja ehtsa kauba sekka peidetakse väärtusetu või võltskaup, mida soovitakse ostjale kaela määrida. Pseudoväärtuste ning petliku reklaami üks lemmikvõtteid on pakkuda vaatajale-kuulajale usalduse tekitamiseks üldtunnustatud, usaldatavaid, kuid täpse määratluseta käibeväärtusi (sõnu) suures plaanis, väikses kirjas või segases sõnastuses lisatakse aga need punktid, mille puhul on lootust, et nende tegelikku tähendust ei märgata ja teise lepingupoole (või antud juhul manifestiga liitunute) arvelt saab lõigata omakasu.
Intellektuaalselt aus diskussioon eeldab põhimõistete sisu avamist ja diskussiooni piires määratletud sisu alusel püsimist.

Seepärast esitavad Pärnu Vaimulike Ümarlaua liikmed “Humanistliku kristluse manifesti” autoritele järgmised küsimused.

1) Millisel positsioonil teiste kristlaste ja kirikute suhtes manifesti autorid oma enesemääratluse alusel seisavad? Kas nende kutsumuseks on olla kõigi teiste Kristuse tunnistajate õpetaja, kohtumõistja, vastanduja?
2) Mida humanistlik kristluse esindajad peavad silmas mehe ja naisena loodud jumalanäolisuse ja temale erilise väärikuse andmise all? Mida see eriline väärikus sisaldab ning kas ja kuidas see iga inimese puhul väljendub?
3) Manifesti 6. punkt tekitas mitmeid küsimusi.

Esiteks: mida humanistlik kristlus mõistab kõigi inimeste võrdsuse (ja miks mitte lisada ka: vabaduse ning vendluse) all?

Teiseks: seksuaalse orientatsiooni või identiteedi osas.
Pärnu Vaimulike Ümarlauast osavõtjad paluvad manifesti autoritel avalikult selgitada, kuhu tõmmatakse piir tavapärasest erineva seksuaalse orientatsiooni õigeks mõistmisel. Kas see puudutab ainult homoseksuaalsust või ka teisi, tänapäeva teaduse poolt veel kindlalt väljaselgitamata algpõhjust omavaid seksuaalse kiindumuse vorme (näiteks sodoomia, pedofiilia).
Kas manifesti autorite hinnangul on erinevad (näiteks erineva seksuaalse sättumuse põhjal moodustuvad) vähemusrühmad ühiskondliku suhtumise ja kohtlemise jaoks võrdset olemisõigust omavad või seavad nad mõne neist rühmadest teiste suhtes eelisolukorda? Millistest argumentidest lähtuvalt?

Kolmandaks: Jumala Sõna ütleb, et Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Traditsioonilise arusaama kohaselt on seksuaalsus Jumala kingitus, mida tuleb tarvitada tänulikult vastutustundlikult ning mille koht on mehe ja naise abielus. Kas “Humanistliku kristluse manifesti” autorid ja kaasautorid peavad ka homoseksuaalse paari ühendust abieluks ning pooldavad taolise ühenduse kiriklikku õnnistamist või laulatamist?

Selguse huvides oleks manifesti autoritest kena, kui nad tõstaksid oma manifesti kuuendas punktis äramärgitud seksuaalse orientatsiooni või identiteedi eraldi punkti alla, et soovi korral oleks võimalik hääletada seda punkti eraldi.

Kristlastena on meile antud soovitus järgida põhitõde: patust inimest tuleb armastada, aga pattu vihata.

Jeesus on inimesi tingimusteta armastanud ja nad omaks võtnud, kuid Ta ei ole mitte igasugust käitumist heaks kiitnud. Ta nimetas asju nende õigete nimedega ja suurel määral ka seetõttu löödi Tema, kes Jumala ja Inimese Pojana väljendas tõde inimese tõelisest väärikusest, Tema loodud ja armastatud inimeste poolt risti. On väheusutav, et Jeesuse poolt halvaks nimetatu on aja jooksul hakanud Jumala mõõdupuu järgi väärima heaks nimetamist.
Kindlasti aga saavad kõik inimesed, kes kahetsevad tehtud kurja ning soovivad pöörduda ja meelt parandada, tänapäevalgi loota Jumala armule ja halastusele ning usaldada end lapsena oma armastava Isa kätte. Kristlastena, Kristuse kirikuna, oleme kutsutud just seda sõnumit kuulutama, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele (1Tm 2:4).

Teid kõiki õnnistades!
Pärnu Vaimulike Ümarlaud

#1192: Pärnu Vaimulike Ümarlaud - Pärnu Vaimulike Ümarlaua avalik kiri humanistliku kristluse manifesti autoritele.

Seesinane avalik kiri on hea. Jääb üle vaid oodata konkreetseid vastuseid esitatud küsimustele.

Tsiteerin: Vaimulike ümarlaual osalejad leidsid, et manifesti ülesehitus sarnaneb petja kaupmehe tavaviguriga, kus hea ja ehtsa kauba sekka peidetakse väärtusetu või võltskaup, mida soovitakse ostjale kaela määrida.

Ja mida mina teile rääkisin lõpnud rotist tordi sees?

#1190: Sohvi - Küsimused homseks

Sofi  püüab hägusas loos konstruktiivsust üleval hoida. Tubli!

Mis puutub 3. ja 4. „ebaisikulistesse
punktidesse” /#1190/, siis need paistavad küll pigem tarbetute
nügimistena ei-tea-mis eesmärgil olevat esitatud. Ühiskonda ei pea arutelu antud
staadiumis ei personifitseerima ega institutsioneerima. Esinemine väljaspool
oma kiriku siseringi, avalikus  meedias, ongi ju „dialoog
ühiskonnaga” selle kõige etemas mõttes.

Kui see dialoog viiks välja olukorda,
kus üks või teine, kirik või ühiskond, peaksid olema sunnitud oma kirjutatuid,
reaalsuses toimivaid seadusi ringi tegema, vaat siis on ühiskonnal selleks
vajalik legitiimne organ kindlasti varnast võtta.

„4. kas usud, et nn. “ühiskonnal” on ülepea
olemas mingid oma (kristluse suhtes alternatiivsed) konsensuslikud väärtused,
mida kiriku omade kõrvale panna ja neid siis n-ö. pakettidena võrrelda.”

Vaata, Sofi, enne kui hakata teisega dialoogi pidama teatud konkreetsete  „konsensuslike väärtuste” üle, peaks dialoogi
algataja pool ise kõigepealt konsensuseni jõudma! Aprioorne nõue, lihtloogikast järelduv.

Mina  saan oma argiloogikaga siinsest arutelust ja kahest konkureerivast Manifestist aru nii, et üks
pool, allasurutud pool, ei ole suutnud tugevama poole vastuseisu tõttu
liikmeskonda konsensuseni juhtida ja kutsubki selleks endale ühiskonda appi.

Parim, mida sellises olukorras nii ühel kui teisel teha annab, on tutvustada sellele samale ühiskonnale oma seisukohti! Võimalikult "maise reaalsuse autonoomiast", piiblisõltumatusest lähtudes /jutumärkide osas vt. Vatikani II Konsiilium/ Seda kõike muidugi eeldusel, et küsimust ei plaanita lahendada võimuhierarhia vankriga teisest üle sõites.

#1196: Endel - Häbi manifestide manifesteerimise autoritele ja kaasajooksikutele ...

Selle kurja manitsuse peale ei leia küll hetkel paremat nõu kui soovitan Endlil külastada kasvõi erandkorras Delfit ja ravida end terveks Raivo J. Raave poolt koostatud Humoristliku Kristluse manifestiga, äkki hakkab parem? Mul küll hakkas.

Võib ka  külastada Eesti Kiriku lehekülge, kus Tiit Salumäelt on samuti hea kirjatükk, milles jutt käib positiivsest "ei"-st.

Kena päeva!

Lootkem, et mingit suuremat häda ligimestele siiski nende patukoormale vaatamata ei tule, nii neile, kes manifeste armastavad kui ka neile, kes ei armasta.

Jajah, eks ma ootan vastust, et mida see sõna "humanism" manifesti kokkukirjutajate meelest tähendab. Kuid et oli viide Raave loole Delfis, siis ma ei saa siinsetele diskuteerijatele jätta ära toomata tema parimat mõtet kogu selles loos:

"Humoristlikus kirikus on võimalik arvamuste ja mõtteviiside mitmekesisus, sest inimese arvamusel pole suuremat tähtsust."

Niisiis, ootan vastust, aga üldisemalt - head tõsimeelset diskuteerimist.

#1190: Sohvi - Küsimused homseks

Ega su küsimustel erilist mõtet pole. 1.-le küsimusele ei anna sulle keegi kunagi selget vastust, viimane küsimus pole küsimus, vaid viide õiguskorrale, kolmele keskmisele küsimusele on aga vastus "Ei". Ilmselt ei oodatagi riigiorgani(te) osalemist diskussioonis - mõeldi nähtavasti ühiskonna, inimeste osalemist. Riik ja kirik on lahus ja oleks nali küll kui riik sekkuks kirikuelu siseküsimustesse.