Õhus on J. Lahe lubadused homme küsimustele vastata.
Kuna olen üritanud korduvalt ja erinevate küsimuste kaudu teemat arendada, ja saanud neile ajuti lünklikke vastuseid, siis panen homseks lauale oma küsimuste kvintessentsi:

Jaan Lahe, sinu viis vastata viisakatele konkreetsetele küsimustele „kirimale stiilis“ harva ja teadmata intervaliga (kui üldse) ei jäta just muljet sinu huvitatusest avalikuks (! – just nimelt, sest seda sa ju soovisid) debatist. Kord ei ole aega, kord ei ole keskkond sobiv (need on tegurid, mis on sinu kontrolli all ja mis on ette teada, kui just sinuga ootamatut õnnetust ei ole juhtunud). Kirjutad: „Ma olen nõus osalema selles manifestis tõstatatud küsimuste arutelul ka väljaspool virtuaalkeskkonda, loomulikult. Kui näen, et selleks tuleb vajadus, püüan leida aja ja koha.”
Asi ei ole keskkonna füüsilisuses või virtuaalsuses, vaid sinu isiklikus avatuses ja tahtes ausalt ja järjepidevalt suhelda. Vajadus selleks on, - ise sa ju algatasid selle. Koht on, - siinne foorum, EELK listid, muudki võimalused, - nende puudumise taha küll ei saa pugeda. Aeg on meil kõigil ühesugune, - ka sinul pühenduda sellele “manifesti-lapsele”, kus sinu vanemlik roll on täiesti ilmne (mis arutelu sa soovid meie käest, meie ajaressursi ohverdamist oodates, kui sa ise samaväärset panust, - isegi enamatki panust, arvestades sinu erihuvi ja vastutusega Manifesti osas, - ei soovi anda?). EELK konverentsilist on igati akadeemiline ja viisakas paik, - ehkki mitte nii avatud (vabandust R. Saard!) keskkond mõttevahetuseks, ent sellegi tarvis ei ole Jaan Lahe leidnud aega normaalseks suhtlemiseks.
Vabandus (süü?), et sinuga, Jaan Lahe, soovitakse isiklikult suhelda, ja et selle isiklikkusega ei pruugi kaasneda kõige soojemad tunded, ei ole mingi vabandus. Suhelda saabki, - ja esmalt, - isiklikult, konkreetselt, ja mitte umbmääraste hajutatud autorsusega pöördumiste, deklaratsioonide, manifestide jne jne vahendusel. Samuti kriitlised küsimused ning hoiakud, eriti pärast Manifesti avaldamist, ei tohiks olla sulle üllatuseks. Newtoni füüsikaseadused (jõud kutsub esile vastujõu) on sulle hästi tuntud.
Selle pika jutu kokkuvõtteks: J. Lahe, kas on raske tunnistada, et sinu enda panus Manifestiga esile kutsutud dialoogis ei rahulda neid, keda debateerima oled kutsunud, ja sa pigem väldid ausat ja avatud, elavat suhtlemist? Kas sa ise oled oma panusega rahul? (Vabandust, et see on isiklik küsimus, kuid ebaisiklikumalt on seda raske formuleerida.)

Nüüd aga ebaisiklikud punktid:

1. sisulist vastust ei ole saanud minu küsimus: kas EELK Kirikukogul mullu vastu võetud homoseksuaalsus-deklaratsioon on kuidagi puutumuses “Humanistliku kristluse manifestiga”? - Ega sa selle Kirikukogu deklaratsiooni all ei mõelnud “kirikus levivat vihakõnet”?
2. kas igavikulistes küsimustes, - patt, lunastus, õndsus (sh. ka homoseksuaalsus võimaliku takistava tegurina), - on kirik ühelt poolt ja nn. “ühiskond” teiselt poolt võrdväärsed samatasemelised diskussioonipartnerid või mitte? Ärme räägime siin võimalikest teoreetilistest võimupositsioonidest, vaid lihtsalt pädevusest. Ka pädevus annab muide võimu, ülekaalu.
3. kas sa näed isikuid, organisatsioone, institutsioone nn. “ühiskonnas”, kes legitiimselt esindaksid nn. “ühiskonda”, kellega kirik saaks neis küsimustes debateerida, ja kes sooviksid seda ka ise omalt poolt teha? Milliseid?
4. kas usud, et nn. “ühiskonnal” on ülepea olemas mingid oma (kristluse suhtes alternatiivsed) konsensuslikud väärtused, mida kiriku omade kõrvale panna ja neid siis n-ö. pakettidena võrrelda. Humanism? Veel midagi?
5. Kirjutad: “…mitmetes EKNi kirikutes on inimesi, kes kutsuvad üles vihale ja põlgusele homoseksuaalsete inimeste (!) suhtes. Need juhtumid on fikseeritud, nagu ka juhtumid, kus avaldatakse põlgust teiste kristlike konfessioonide liikmete vastu. Selliste asjade lõppemist soovime küll ja see ongi nimetatud "vihakõne".”
Kui see paika peab, siis on tegu Eesti Vabariigi seaduste, ka. Põhiseaduse rikkumisega. Teadaoleva kuri- või väärteo varjamine on taunitav, karistatavgi, ja sellest tuleks teatada politseile. Või kui politsei konkreetset juhtumit menetleda ei võta, siis vähemalt meediale. Miks sina/teie selle asemel valisite umbmäärase “manifesti” formaadi?

#1190: Sohvi - Küsimused homseks

Sofi  püüab hägusas loos konstruktiivsust üleval hoida. Tubli!

Mis puutub 3. ja 4. „ebaisikulistesse
punktidesse” /#1190/, siis need paistavad küll pigem tarbetute
nügimistena ei-tea-mis eesmärgil olevat esitatud. Ühiskonda ei pea arutelu antud
staadiumis ei personifitseerima ega institutsioneerima. Esinemine väljaspool
oma kiriku siseringi, avalikus  meedias, ongi ju „dialoog
ühiskonnaga” selle kõige etemas mõttes.

Kui see dialoog viiks välja olukorda,
kus üks või teine, kirik või ühiskond, peaksid olema sunnitud oma kirjutatuid,
reaalsuses toimivaid seadusi ringi tegema, vaat siis on ühiskonnal selleks
vajalik legitiimne organ kindlasti varnast võtta.

„4. kas usud, et nn. “ühiskonnal” on ülepea
olemas mingid oma (kristluse suhtes alternatiivsed) konsensuslikud väärtused,
mida kiriku omade kõrvale panna ja neid siis n-ö. pakettidena võrrelda.”

Vaata, Sofi, enne kui hakata teisega dialoogi pidama teatud konkreetsete  „konsensuslike väärtuste” üle, peaks dialoogi
algataja pool ise kõigepealt konsensuseni jõudma! Aprioorne nõue, lihtloogikast järelduv.

Mina  saan oma argiloogikaga siinsest arutelust ja kahest konkureerivast Manifestist aru nii, et üks
pool, allasurutud pool, ei ole suutnud tugevama poole vastuseisu tõttu
liikmeskonda konsensuseni juhtida ja kutsubki selleks endale ühiskonda appi.

Parim, mida sellises olukorras nii ühel kui teisel teha annab, on tutvustada sellele samale ühiskonnale oma seisukohti! Võimalikult "maise reaalsuse autonoomiast", piiblisõltumatusest lähtudes /jutumärkide osas vt. Vatikani II Konsiilium/ Seda kõike muidugi eeldusel, et küsimust ei plaanita lahendada võimuhierarhia vankriga teisest üle sõites.

#1190: Sohvi - Küsimused homseks

Ega su küsimustel erilist mõtet pole. 1.-le küsimusele ei anna sulle keegi kunagi selget vastust, viimane küsimus pole küsimus, vaid viide õiguskorrale, kolmele keskmisele küsimusele on aga vastus "Ei". Ilmselt ei oodatagi riigiorgani(te) osalemist diskussioonis - mõeldi nähtavasti ühiskonna, inimeste osalemist. Riik ja kirik on lahus ja oleks nali küll kui riik sekkuks kirikuelu siseküsimustesse.