Humanistliku kristluse manifest

#1190: Sohvi - Küsimused homseks

Sofi  püüab hägusas loos konstruktiivsust üleval hoida. Tubli!

Mis puutub 3. ja 4. „ebaisikulistesse
punktidesse” /#1190/, siis need paistavad küll pigem tarbetute
nügimistena ei-tea-mis eesmärgil olevat esitatud. Ühiskonda ei pea arutelu antud
staadiumis ei personifitseerima ega institutsioneerima. Esinemine väljaspool
oma kiriku siseringi, avalikus  meedias, ongi ju „dialoog
ühiskonnaga” selle kõige etemas mõttes.

Kui see dialoog viiks välja olukorda,
kus üks või teine, kirik või ühiskond, peaksid olema sunnitud oma kirjutatuid,
reaalsuses toimivaid seadusi ringi tegema, vaat siis on ühiskonnal selleks
vajalik legitiimne organ kindlasti varnast võtta.

„4. kas usud, et nn. “ühiskonnal” on ülepea
olemas mingid oma (kristluse suhtes alternatiivsed) konsensuslikud väärtused,
mida kiriku omade kõrvale panna ja neid siis n-ö. pakettidena võrrelda.”

Vaata, Sofi, enne kui hakata teisega dialoogi pidama teatud konkreetsete  „konsensuslike väärtuste” üle, peaks dialoogi
algataja pool ise kõigepealt konsensuseni jõudma! Aprioorne nõue, lihtloogikast järelduv.

Mina  saan oma argiloogikaga siinsest arutelust ja kahest konkureerivast Manifestist aru nii, et üks
pool, allasurutud pool, ei ole suutnud tugevama poole vastuseisu tõttu
liikmeskonda konsensuseni juhtida ja kutsubki selleks endale ühiskonda appi.

Parim, mida sellises olukorras nii ühel kui teisel teha annab, on tutvustada sellele samale ühiskonnale oma seisukohti! Võimalikult "maise reaalsuse autonoomiast", piiblisõltumatusest lähtudes /jutumärkide osas vt. Vatikani II Konsiilium/ Seda kõike muidugi eeldusel, et küsimust ei plaanita lahendada võimuhierarhia vankriga teisest üle sõites.