Vihakõne on see, Jaan Lahe, kui ma kutsun üles kedagi füüsiliselt hävitama, või hävitama tema vara, kedagi kahjustama või füüsilist valu tegema, kellegi põhiseaduslikke õigusi tühistama või piirama. Kirikusse, seltsingusse või MTÜsse kuulumine ei ole kellegi põhiseaduslik õigus, kui vastava organisatsioon eeskirjad näevad ette teatud käitumisreeglid või normid. Küll aga on igaühel õigus asutada uusi ühinguid, kogudusi või mida iganes, kus reeglistik hoopis teistsugune. Näiteks - kui mulle meeldib sealiha süüa, veini juua ja õhtuti kamaarinskajat tantsida, siis adventkogudusse ma kohe kuidagi ei sobi. Apostelliku õigeusu baatjushka neid tegevusi aga pahaks ei pane, väljaarvatud paastu ajal. Minu õigus on toetudes Piiblile väita, et homoseksualistid, kui nad meelt ei paranda, ei päri Jumalariiki. Ja see ei ole mingisugune vihakõne. Sinu õigus on tõlgendada Piiblit teisiti, tõlkida kolmat moodi ja võtta oma usu aluseks kasvõi "Klaabu kosmoses". Ja asutada selle põhjal kogudusi, ühinguid ja seltse mustmiljon. Aga sellesse kirikusse, kus Jumala Sõna tõlgendatakse traditsioonilisel viisil , ei ole sul sel juhul asja. Ole hea mees ja hästi julge, esita oma manifeste ja manifestikesi esialgu soojenduseks näiteks Missouri Sinodile ja kui juba kogemusi rohkem, siis Iraani Islaminõukogule. Muidugi ikka - kui õige reformaator ise kohale minnes ja oma teese kaitstes. Siin pead sa sõnu ja sõnakesi noppima ja vaeva nägema, et kellelegi-millelegi "vihakõnet" omistada, seal Iraanis ju lausa hävitatakse homosid füüsiliselt. Siin ei riiva keegi nende põhiseaduslikke õigusi, aga mis puutub õigusesse kuhugile kuuluda, siis sellest sai juba räägitud.
Vihakõneks ei saa pidada isikliku arvamuse avaldamist, kui see ei kutsu üles vägivallategudele. Iroonia, sarkasm, põlgus ja moraalne hukkamõist teatud ilmingute suhtes kuuluvad paraku minu inimõiguste juurde ja sinna pole miskit parata. Nii et - ei maksa kirvega kurge püüda ja selle vihakõne-teooriaga lihtsaid hingi hirmutada.

#1168: ivopill - vihakõnest

"Küll aga on igaühel õigus asutada uusi ühinguid, kogudusi või mida iganes, kus reeglistik hoopis teistsugune."

Kui mõne organisatsiooni liikme arusaamad ei lähe kokku selle organisatsiooni peavooluga, siis ei peaks esimene samm olema kohe uue organisatsiooni asutamine. Kõigepealt tuleks ikka oma seisukohad teistega läbi rääkida, üritada neid veenda ja kompromissile jõuda. Alles siis, kui koos enam kuidagi hakkama ei saada, tuleks asutada uus organisatsioon. Või kas peaksid näiteks manifesti toetavad luterlased siis asutama alternatiivse Eesti luterliku kiriku?

"Aga sellesse kirikusse, kus Jumala Sõna tõlgendatakse traditsioonilisel viisil , ei ole sul sel juhul asja."

Ma julgen väita, et sellist suhtumist viljelev kirik on ristiusu enda põhituumast ohtlikult kaugenemas. Võib väita, et selline kirik ei usalda Jumalat ennast ega Tema võimet erinevaid inimesi erineval kombel kõnetada. Selline kirik tahab olla mugavaks pelgupaigaks teatud teoloogilist koolkonda esindavatele liikmetele, mitte aga kohaks, kus kõik Jumala kutset kuulnud inimesed kokku saavad ja selle üle ühiselt rõõmustavad. Sest lõppeks mille poolest erineb homokristlaste klubi asutamine näiteks kristliku lauluseltsi või soolise palgalõhe vastu võitlevate naiskristlaste ühingu asutamisest? Kui sellistesse ühingutesse kuuluvad inimesed tunnetavad ennast kristlastena, tunnetavad, et neil on Jeesus Kristuse kaudu suhe Jumalaga ja kui nad selle tõttu tahavad muuta enda ümber valitsevaid inimsuhteid armastusrohkemaks või sallivamaks, siis minu meelest on see küll ehedalt kristlik tegevus. Aga kui üks kristlane ütleb teisele kristlasele: "sina ei sobi meie sekka", siis tekib mul tõsiseid kahtlusi, kas see ütleja ikka on päriselt kristlane.