Humanistliku kristluse manifest

#1168: ivopill - vihakõnest

"Küll aga on igaühel õigus asutada uusi ühinguid, kogudusi või mida iganes, kus reeglistik hoopis teistsugune."

Kui mõne organisatsiooni liikme arusaamad ei lähe kokku selle organisatsiooni peavooluga, siis ei peaks esimene samm olema kohe uue organisatsiooni asutamine. Kõigepealt tuleks ikka oma seisukohad teistega läbi rääkida, üritada neid veenda ja kompromissile jõuda. Alles siis, kui koos enam kuidagi hakkama ei saada, tuleks asutada uus organisatsioon. Või kas peaksid näiteks manifesti toetavad luterlased siis asutama alternatiivse Eesti luterliku kiriku?

"Aga sellesse kirikusse, kus Jumala Sõna tõlgendatakse traditsioonilisel viisil , ei ole sul sel juhul asja."

Ma julgen väita, et sellist suhtumist viljelev kirik on ristiusu enda põhituumast ohtlikult kaugenemas. Võib väita, et selline kirik ei usalda Jumalat ennast ega Tema võimet erinevaid inimesi erineval kombel kõnetada. Selline kirik tahab olla mugavaks pelgupaigaks teatud teoloogilist koolkonda esindavatele liikmetele, mitte aga kohaks, kus kõik Jumala kutset kuulnud inimesed kokku saavad ja selle üle ühiselt rõõmustavad. Sest lõppeks mille poolest erineb homokristlaste klubi asutamine näiteks kristliku lauluseltsi või soolise palgalõhe vastu võitlevate naiskristlaste ühingu asutamisest? Kui sellistesse ühingutesse kuuluvad inimesed tunnetavad ennast kristlastena, tunnetavad, et neil on Jeesus Kristuse kaudu suhe Jumalaga ja kui nad selle tõttu tahavad muuta enda ümber valitsevaid inimsuhteid armastusrohkemaks või sallivamaks, siis minu meelest on see küll ehedalt kristlik tegevus. Aga kui üks kristlane ütleb teisele kristlasele: "sina ei sobi meie sekka", siis tekib mul tõsiseid kahtlusi, kas see ütleja ikka on päriselt kristlane.