#191: Tuuker - Humanistile:
Ehk oled mõelnud sellele, kui paljud inimesed igal kümnendil oma elu ilma seksita elavad? Tsölibaadist ei hakkaks siinkohal rääkimagi. Inimene teeb omad valikud. Luterikirik ei sule uksi homoseksuaalsete ees, kuid ta ei saa endale lubada mägra maja effekti, kui kangesti mõned humanistidest ka seda ei sooviks...

Inimene teeb oma valikud, aga kas homoseksuaalse inimese valikud EELK kehtiva doktrini valguses ei tundu Teile kuidagi ebaõiglaselt ahtad? Kui selleks, et Jumalale meelepärane olla, polegi muud võimalust kui tsölibaat? Siis see pole ju mingi valik.

Sellest mägra maja efektist ma ei saanud üldse aru. Ma ei usu, et homod kirikus endi kõrval enam heterosid ei salliks. Või teeb see Teie arvates Sõna kohe tühjaks, kui teatud (üksikuid) kirjakohti, mis homoseksuaalsuse justkui hukka mõistavad, veidi paindlikumalt tõlgendada? Teaduse uuemate avastuste valguses. See poleks ju kirikuloos esimene kord kategoorilisi soovitusi ümber hinnata.

#208: humanist - Re:

Seda mägramaja efekti vaata Rootsi kiriku näitel.

#208: humanist - Re:  

 Sallivusest: Mulle isiklikult on väga muljetavaldav Teie väljend "veidi paindlikumast tõlgendamisest". Tõdegem, et peale omasooiharate on inimkonnas veel määratu hulk teisi, kellele Pühakirjas mõni teine koht päriselt hästi ei sobi. Kui kõigi nende osapoolte koostöös usu aluseid "veidi painutada" jääb tulemusest vist peagi pigem mulje kui kobraste tööst põlispuu kallal.

Meil ei ole vist sügavat mõtet sukelduda "teaduse uuemate avastuste valgusesse". Teaduses on paraku nii, et uus avastus kummutab vana, ning selle protsessi mingil suvalisel etapil fikseeritud seisukohtade väärtus on lühiajaline. Homokultuuris ei ole midagi uut ega avastuslikku. See oli piibliaegadel tuntud ja teatud ning toonane Pühakirjas fikseerunud suhtumine sellesse ei ole juhuslik. Homoseksuaalsus on hälve, nagu seda on ka muud hälbed samas valdkonnas. Olen oma töös süvitsi tegelenud pedofiilidega ning võin täie vastutustundega väita, et nende hingeelu on seksuaalse sättumuse tõttu äravahetamiseni sarnane homoseksuaalidega, lihtsalt seksuaalse veetluse objekt erineb. Selles valguses on raske mõista, miks peaksime eelistama ühtede inimeste kannatusi teistele?  Pedofiil jääb pedofiiliks surmani ja tal on valik - kas lapsed või tsölibaat. Mida pakuksid neile homoseksuaalid???

Määratult suurem, kui homoseksuaalide, on heteroseksuaalide areaal, mille seas levimas suguline lõtvus ehk hoorus, nagu seda Pühakirjas nimetatakse. Kui keskealise uskliku heteroseksuaali ees on valik, kas tema jaoks oma esialgse seksuaalsuse kaotanud abikaasa või kõikvõimalikud otsingud mujal, siis on dilemma vooditasandil tema jaoks ju üsna sarnane homoga - seda mida lubatud, ei taha ja mida tahad, seda ei ole lubatud...

Mägra maja? Üks asi on kuuluda koguduse hulka ja Jumalalt abi ja tuge paluda. Hoopis teine asi on aga Kiriku juhttasandile pürgida ja seal oma arusaamu kultiveerida. Kirik on loodud püsiväärtuste kandjaks ning selle laskmine alla ei ehita inimkonda üles...

#208: humanist - Re:

Inimene teeb oma valikud, aga kas homoseksuaalse inimese valikud EELK kehtiva doktrini valguses ei tundu Teile kuidagi ebaõiglaselt ahtad? Kui selleks, et Jumalale meelepärane olla, polegi muud võimalust kui tsölibaat? Siis see pole ju mingi valik.

Kõigepealt. Homoseksuaalse inimese VALIK hakata homoseksuaalseks on juba iseenesest väga suur patt. See on vastuhakk Jumalale loomuse tasandil. Jumal ei loo kedagi homoks, kõik inimesed sünnivad heteroseksuaalsetena (teadust siin usaldada ei saa, sest teadus on selgelt kirikuvastasusest nakatunud). Homoseksuaalsuse tekkepõhjused on Piiblis ilusasti ära toodud Rm.1:18,24,26-32. Kuna sellest kirjakohast nähtub, et homoseksuaalne kalduvus ise on juba Jumalale vastuhaku tulemus, kaob igasugune võimalus sellele tegevusele õigustust leida. Me võime selle kirjakoha valguses pidada tsölibaati ainuvõimalikuks käitumisviisiks, sest tsölibaat on korraga nii patukahetsus, karistus kui pöördumine patustest viisidest.

Tänapäeva kristluse suur häda on see, et sellesse on koha leidnud selle maailma "õnneliku elu" arusaamad, ent Pühakirjas on palju kohti, mis ütlevad, et maine elu ei saagi olla läbinisti õnnelik, osalt iidse surmasüü tõttu, osalt aga selle tõttu, et Jumal paneb inimesi proovile. Mõtteviis: "tsölibaati sunnitud homod on seetõttu õnnetud" on selle maailma mõtlemine. Kristlase jaoks ei peaks olema alternatiivi Jumala tahte ja oma õnne vahel. Jumala Tahe on kristlase õnn ja kui ei ole, siis ta ei saa end päris kristlaseks nimetada. Oma ajaloos on kristlus olnud palju askeetlikum religioon kui tänapäeval, sest varasemad sajandid on saanud aru vajadusest oma liha rangelt ja kindla käega vaimu tahtele allutada. Homodele soovitaksin Ignatius Loyola vaimseid harjutusi, samuti uurida erinevate mungaordude askeesi ja lihasuretamise meetodeid.

Ma isiklikult ei kujuta ette, et nii sügava veaga inimene kõnniks ringi ja naeraks ning lõkerdaks rõõmust. Patukahetsuse üks osa ongi tõsiasjas, et inimene loobub täielikult rõõmust ja on allaheitlikult alandlik ja kurb kuni selle hetkeni, mil Jumal temalt oma karistava käe pealt ära võtab, vabastades inimese homoseksuaalsetest tungidest ning luues tema hinge uueks, andes talle normaalse seksuaalsuse ning luues talle võimaluse elada kristlikus abielus vastassoost kaaslasega Jumala auks ja ülistuseks.