#208: humanist - Re:

Inimene teeb oma valikud, aga kas homoseksuaalse inimese valikud EELK kehtiva doktrini valguses ei tundu Teile kuidagi ebaõiglaselt ahtad? Kui selleks, et Jumalale meelepärane olla, polegi muud võimalust kui tsölibaat? Siis see pole ju mingi valik.

Kõigepealt. Homoseksuaalse inimese VALIK hakata homoseksuaalseks on juba iseenesest väga suur patt. See on vastuhakk Jumalale loomuse tasandil. Jumal ei loo kedagi homoks, kõik inimesed sünnivad heteroseksuaalsetena (teadust siin usaldada ei saa, sest teadus on selgelt kirikuvastasusest nakatunud). Homoseksuaalsuse tekkepõhjused on Piiblis ilusasti ära toodud Rm.1:18,24,26-32. Kuna sellest kirjakohast nähtub, et homoseksuaalne kalduvus ise on juba Jumalale vastuhaku tulemus, kaob igasugune võimalus sellele tegevusele õigustust leida. Me võime selle kirjakoha valguses pidada tsölibaati ainuvõimalikuks käitumisviisiks, sest tsölibaat on korraga nii patukahetsus, karistus kui pöördumine patustest viisidest.

Tänapäeva kristluse suur häda on see, et sellesse on koha leidnud selle maailma "õnneliku elu" arusaamad, ent Pühakirjas on palju kohti, mis ütlevad, et maine elu ei saagi olla läbinisti õnnelik, osalt iidse surmasüü tõttu, osalt aga selle tõttu, et Jumal paneb inimesi proovile. Mõtteviis: "tsölibaati sunnitud homod on seetõttu õnnetud" on selle maailma mõtlemine. Kristlase jaoks ei peaks olema alternatiivi Jumala tahte ja oma õnne vahel. Jumala Tahe on kristlase õnn ja kui ei ole, siis ta ei saa end päris kristlaseks nimetada. Oma ajaloos on kristlus olnud palju askeetlikum religioon kui tänapäeval, sest varasemad sajandid on saanud aru vajadusest oma liha rangelt ja kindla käega vaimu tahtele allutada. Homodele soovitaksin Ignatius Loyola vaimseid harjutusi, samuti uurida erinevate mungaordude askeesi ja lihasuretamise meetodeid.

Ma isiklikult ei kujuta ette, et nii sügava veaga inimene kõnniks ringi ja naeraks ning lõkerdaks rõõmust. Patukahetsuse üks osa ongi tõsiasjas, et inimene loobub täielikult rõõmust ja on allaheitlikult alandlik ja kurb kuni selle hetkeni, mil Jumal temalt oma karistava käe pealt ära võtab, vabastades inimese homoseksuaalsetest tungidest ning luues tema hinge uueks, andes talle normaalse seksuaalsuse ning luues talle võimaluse elada kristlikus abielus vastassoost kaaslasega Jumala auks ja ülistuseks.

#241: Ei ole humanist - Re: Re:  

 Raske veidi nüüd nõustuda arvamusega, et homoseksuaalil ei sobiks ringi kõndida ja naerda ja lõkerdada rõõmust. Patused on kõik - igaüks omal moel ja nii ei saaksringi käimist ja naermist ja rõõmust lõkerdamist siin maises maailmas ju üldse sallida (on muidugi paraku ka usulahke, kes asjast just nii aru saavadki). Meil kõigil on halbu ja häid päevi, täis erinevaid põhjuseid kas rõõmustamiseks või kurvastamiseks ja sellisena tuleb meil see elu läbi käia. Homoseksuaalsusega on aga asjad veidi keerulisemad, kui see algselt välja paistab. Tegu võib olla hormonaalse kõrvalekaldega skaalal nullist kuni maksimumnäiduni. Oht asja juures on selle kalde teadlikus ja tahtlikus arendamises ja selle kalde kui normaalsuse propageerimises, misläbi ka nullilähedased näidud negatiivse dünaamika võivad omandada. Sama jutt kehtib ju mistahes muus teemas - on üldkehtivad normid inimkonna jätkusuutlikuks toimetulekuks ning neist normidest kõrvalekalded, mida soosides normid ja seeläbi ka nende eesmärgi löögi alla seame.

#241: Ei ole humanist - Re: Re: Homoseksuaalse inimese VALIK hakata homoseksuaalseks on juba iseenesest väga suur patt.

Jumal ei loo kedagi homoks, kõik inimesed sünnivad heteroseksuaalsetena (teadust siin usaldada ei saa, sest teadus on selgelt kirikuvastasusest nakatunud). Homoseksuaalsuse tekkepõhjused on Piiblis ilusasti ära toodud Rm.1:18,24,26-32. Kuna sellest kirjakohast nähtub, et homoseksuaalne kalduvus ise on juba Jumalale vastuhaku tulemus, kaob igasugune võimalus sellele tegevusele õigustust leida.

Kristlase jaoks ei peaks olema alternatiivi Jumala tahte ja oma õnne vahel. Jumala Tahe on kristlase õnn ja kui ei ole, siis ta ei saa end päris kristlaseks nimetada.

Ma isiklikult ei kujuta ette, et nii sügava veaga inimene kõnniks ringi ja naeraks ning lõkerdaks rõõmust. Patukahetsuse üks osa ongi tõsiasjas, et inimene loobub täielikult rõõmust ja on allaheitlikult alandlik ja kurb kuni selle hetkeni, mil Jumal temalt oma karistava käe pealt ära võtab, vabastades inimese homoseksuaalsetest tungidest

Statistika väitel on homoseksuaalsete noorte enesetappude protsent mitu korda kõrgem heteroseksuaalsete noorte omast. Pole ime, kui jätkub neid, kes eelpool tsiteeritud "tõdesid" neile suure hingehoidliku hoolitsusega kordamast ei väsi.  Küllap on asi selles, et noorus on kärsitu, ei jõua ära oodata, millal Jumal nad heteroks muudab.