#780: Sohvi - Re:

Viidatud teksti neljandas ja viiendas lõigus ongi seda selgitatud. Kui üritada lühidalt kokku võtta, siis autor peab ennast just nimelt "humanistlikuks kristlaseks". Kristlaseks olemine on tema esmane identiteet, kuid humanism kuulub lahutamatult selle juurde ja täiendab seda. Humanism ilma kristluseta muutuks tühipaljaks mõttemänguks, püüuks luua maa peale parimat võimalikku elukorraldust, mida inimene suudab oma jõuga välja mõelda (nt kommunism). Kristlus ilma humanismita muutuks kehalisi naudinguid keelavaks rangeks moraaliõpetuseks, mis lõppkokkuvõttes alahindab inkarnatsiooni tõelisust. Inkarnatsioon ongi kõige tugevam argument selle poolt, et kristlane peaks vältimatult olema ühtlasi humanist. Jumal ise on inimeseks saanud, järelikult ei peaks inimese ülesanne olema ennast oma inimlikkusest vabastada, vaid püüda saada parimaks võimalikuks inimeseks. Seega kui inimene püüab ehitada üles õiglast ühiskonda, püüab seada armastust ja sallivust kõrgemaks umbusust ja vihkamisest, on uudishimulik, tahab maailmast rohkem teada saada, naudib Jumalalt talle antud ande, muu hulgas ka oma seksuaalsust, siis see kõik peaks korda minema ka kirikule. Need ei ole kaks eraldi maailma. Inkarnatsioonis on Jumal ise need kaks ühendanud. Kui kirik sulgeb ennast välismaailmale, sulgub kõigele inimlikule või seab ennast sellest kõrgemaks, siis sellega kirik alahindab inkarnatsiooni reaalsust ja kipub kalduma gnostitsismi.

#786: Al - Re: Re:

"naudib Jumalalt talle antud ande, muu hulgas ka oma seksuaalsust, siis see kõik peaks korda minema ka kirikule"

Taas see jutt ju kuidagi hästi kena ja tundub, et pattki valgeks lubjatud ning miskit nauditavat. Paremaks võimalikuks inimeseks saab aga ainult Jeesuse kutset järgides ning kõigepealt meelt parandades, see aga eeldab patu tundmist, mis alles avab meid Jumala armule - ja nii muutub juba maailm paremaks (vähemalt ühe inimese otsingu, imestamise, lootuse läbi). Samas ei ole mõtet hellitada lootust, et terve maailm kohe ja igikestvalt paremaks saab, seda mittte, sest iga inimene peab ise seda teed käima ning ei saa seda teha kellegi teise eest. Ja kindlasti ei ole inkarnatsioonis Jumal ühendanud kahte maailma, vaid on lunastanud patuse inimese.

Mis aga inimest puudutab, siis loomisõpetus räägib inimesest läbi kahe soopoole - inimene ühendab endas meest ja naist. Pattulangus rikkus inimese olemise, killustas inimese halvaks mehelikkuseks ja halvaks naiselikkuseks, lõhkus algse kahe poole ühtsuse. Soolise elu algne harmoonia kaotas oma tasakaalu ning omandas traagilise iseloomu, millega kaasnes ka meeleliste naudingute otsing. Seega kuulub inimeseks saamise juurde ka selle lahutatuse ületamine, mis ei saa kuidagi võimalik olla homoseksuaalses suhtes või kooselus, seepärast on viimane iseloomulik patus elada soovivale inimesele, mitte aga meeleparandust otsivale inimesele.

#786: Al - Re: Re:

Tänu lõpuks midagi leidmast.

Louis Markos käsitab humanismi ja humanistiks-olemist sootuks teisest lähtepunktist kui humanism seda ajalooliselt ja suhtestudes (vastanduvalt!) kristlusesse on olnud. Tema jaoks on humanist lihtsalt üks hea ja rõõmus inimene. See on täiesti teine eeldus ja lähtepunkt.

LM ütleb ühtaegu „ma olen humanist“, ja „ma olen kristlane“. Rõhuasetusega viimasel. Muidugi, iga normaalse mõistuse ja usu säilitanu ütleb sedasama (ses kontekstis), - mina kah. Sest iga kristlane ei saa põhimõtteliselt minetada seda Inimeseksolemist, mida Jeesus jumalanäolisena ette elas. Muidugi oli Jeesus humaanne, kuidas siis veel?! Sellist eeskuju tahaks järgida iga kristlane. Ainult et mida lisab siin juurde epiteet „humaanne“ sellele kvaliteedile, mida „kristlik“ nagunii juba on?

Võib ju mingi teoreetilise mõttemänguna, mingi fiktsioonina fantaseerida võimalusest, mis küll saaks siis, kui Jeesusest lahutada inimene/inimlikkus? Ja täpselt sama lahutustehe minu ning sinu kui  kristlase juures? Minetanud inimlikkuse, ei jää minust ka kristlasena midagi järele.  Lubjatud haud ehk.

Ses mõttes LM-i näitel osutub „humanism“ pigem kristluse tautoloogiliseks järelmiks, justkui järelkajaks veidi teistsuguse kõlaga. Kel pole oma aja ja intellektiga midagi muud peale hakata, võib ju sedasi kristlust eufemismidega kaunistada. A la „inimene olla on inimlik“ jms.

Kuid „humanism“ nii nagu LM seda mõistab, on valgusaastate kaugusel sellest Valgustus-Inimese (ja mitte Jumala!) lihakssaamisest, nagu teame seda Prantsuse ja Vene revolutsioonist ja paljust muustki mitte just kõige kaunimaist humanismiviljadest.

Kui humanism tähendab nii erinevaid, suisa vastandlikke asju, siis on targem seda sõna Manifestis mitte kasutada, - liiati pelgalt mingi sünonüümse kaunistusena ning ilma selgituseta, et see ilukõneline väljend EI OLE see humanism, mida R. Saard ehedalt ja lapsesuiselt sõnastas.

Leppige esmalt isekeskis kokku, manifestlased, kas humanism on mõistetud Saardi ehk siis Markose võtmes. Ja siis tulge, et läbi rääkida oma oponentidega, kas see oskustermin ühemõtteliselt mõistetavana sobib ka diskusiooniks siin foorumiringis.

Seni aga on palju kära eimillestki, ja kõigil on paha olla.

Milleks oli vaja nii negatiiv-kategooriliselt, üldistavalt ja samas eksitavalt sõnastatud Manifestiga välja tulla? Kas tõesti vaid selleks, et oma allkirja lisamisega endale mingit rahuldusetaolist emotsiooni pakkuda?