Humanistliku kristluse manifest

#780: Sohvi - Re:

Viidatud teksti neljandas ja viiendas lõigus ongi seda selgitatud. Kui üritada lühidalt kokku võtta, siis autor peab ennast just nimelt "humanistlikuks kristlaseks". Kristlaseks olemine on tema esmane identiteet, kuid humanism kuulub lahutamatult selle juurde ja täiendab seda. Humanism ilma kristluseta muutuks tühipaljaks mõttemänguks, püüuks luua maa peale parimat võimalikku elukorraldust, mida inimene suudab oma jõuga välja mõelda (nt kommunism). Kristlus ilma humanismita muutuks kehalisi naudinguid keelavaks rangeks moraaliõpetuseks, mis lõppkokkuvõttes alahindab inkarnatsiooni tõelisust. Inkarnatsioon ongi kõige tugevam argument selle poolt, et kristlane peaks vältimatult olema ühtlasi humanist. Jumal ise on inimeseks saanud, järelikult ei peaks inimese ülesanne olema ennast oma inimlikkusest vabastada, vaid püüda saada parimaks võimalikuks inimeseks. Seega kui inimene püüab ehitada üles õiglast ühiskonda, püüab seada armastust ja sallivust kõrgemaks umbusust ja vihkamisest, on uudishimulik, tahab maailmast rohkem teada saada, naudib Jumalalt talle antud ande, muu hulgas ka oma seksuaalsust, siis see kõik peaks korda minema ka kirikule. Need ei ole kaks eraldi maailma. Inkarnatsioonis on Jumal ise need kaks ühendanud. Kui kirik sulgeb ennast välismaailmale, sulgub kõigele inimlikule või seab ennast sellest kõrgemaks, siis sellega kirik alahindab inkarnatsiooni reaalsust ja kipub kalduma gnostitsismi.