Humanistliku kristluse manifest

#786: Al - Re: Re:

Tänu lõpuks midagi leidmast.

Louis Markos käsitab humanismi ja humanistiks-olemist sootuks teisest lähtepunktist kui humanism seda ajalooliselt ja suhtestudes (vastanduvalt!) kristlusesse on olnud. Tema jaoks on humanist lihtsalt üks hea ja rõõmus inimene. See on täiesti teine eeldus ja lähtepunkt.

LM ütleb ühtaegu „ma olen humanist“, ja „ma olen kristlane“. Rõhuasetusega viimasel. Muidugi, iga normaalse mõistuse ja usu säilitanu ütleb sedasama (ses kontekstis), - mina kah. Sest iga kristlane ei saa põhimõtteliselt minetada seda Inimeseksolemist, mida Jeesus jumalanäolisena ette elas. Muidugi oli Jeesus humaanne, kuidas siis veel?! Sellist eeskuju tahaks järgida iga kristlane. Ainult et mida lisab siin juurde epiteet „humaanne“ sellele kvaliteedile, mida „kristlik“ nagunii juba on?

Võib ju mingi teoreetilise mõttemänguna, mingi fiktsioonina fantaseerida võimalusest, mis küll saaks siis, kui Jeesusest lahutada inimene/inimlikkus? Ja täpselt sama lahutustehe minu ning sinu kui  kristlase juures? Minetanud inimlikkuse, ei jää minust ka kristlasena midagi järele.  Lubjatud haud ehk.

Ses mõttes LM-i näitel osutub „humanism“ pigem kristluse tautoloogiliseks järelmiks, justkui järelkajaks veidi teistsuguse kõlaga. Kel pole oma aja ja intellektiga midagi muud peale hakata, võib ju sedasi kristlust eufemismidega kaunistada. A la „inimene olla on inimlik“ jms.

Kuid „humanism“ nii nagu LM seda mõistab, on valgusaastate kaugusel sellest Valgustus-Inimese (ja mitte Jumala!) lihakssaamisest, nagu teame seda Prantsuse ja Vene revolutsioonist ja paljust muustki mitte just kõige kaunimaist humanismiviljadest.

Kui humanism tähendab nii erinevaid, suisa vastandlikke asju, siis on targem seda sõna Manifestis mitte kasutada, - liiati pelgalt mingi sünonüümse kaunistusena ning ilma selgituseta, et see ilukõneline väljend EI OLE see humanism, mida R. Saard ehedalt ja lapsesuiselt sõnastas.

Leppige esmalt isekeskis kokku, manifestlased, kas humanism on mõistetud Saardi ehk siis Markose võtmes. Ja siis tulge, et läbi rääkida oma oponentidega, kas see oskustermin ühemõtteliselt mõistetavana sobib ka diskusiooniks siin foorumiringis.

Seni aga on palju kära eimillestki, ja kõigil on paha olla.

Milleks oli vaja nii negatiiv-kategooriliselt, üldistavalt ja samas eksitavalt sõnastatud Manifestiga välja tulla? Kas tõesti vaid selleks, et oma allkirja lisamisega endale mingit rahuldusetaolist emotsiooni pakkuda?