#779: Al -

Palun teha vahet kahel selgelt eristuval asjal: "kristlikul humanismil", ja "humanistlikult kristlusel". Esimese kohta on rohkelt andmematerjali, ja selle olemus on üsna üheselt arusaadav.

Seevastu teise, tundub et J. Lahe omaleiutatud termini kohta ei ole aga kahjuks mitte midagi leida. Vähemalt minu tagasihoidlike võimete juures.

#780: Sohvi - Re:

779 antud lingil (suur tänu!) on ju autor lausa üksipulgi lahti kirjutanud, et ta peab pädevaks väljendit "humanistlik kristlane", mitte "kristlik humanist"

I am a humanist Christian. Though I admit the euphonic superiority of the alternate phrase, Christian humanist, I must still insist on the grammatical (and perhaps ontological) precision of the former phrase. Christian is the substantive; humanist the descriptive.

Seda teksti lugedes tekkis mul mõte, et üks diskussioonikoht selle manifesti valguses oleks hoopis küsimus, kes on 21.sajandi eesti kristlane. Meie kristluse ajalugu on ju keeruline, traumaatiline, algas juba kuidagi valesti... Kas me oleme sellega selged sotid teinud, kas me sellest taagast oleme vabad?

#780: Sohvi - Re:

Viidatud teksti neljandas ja viiendas lõigus ongi seda selgitatud. Kui üritada lühidalt kokku võtta, siis autor peab ennast just nimelt "humanistlikuks kristlaseks". Kristlaseks olemine on tema esmane identiteet, kuid humanism kuulub lahutamatult selle juurde ja täiendab seda. Humanism ilma kristluseta muutuks tühipaljaks mõttemänguks, püüuks luua maa peale parimat võimalikku elukorraldust, mida inimene suudab oma jõuga välja mõelda (nt kommunism). Kristlus ilma humanismita muutuks kehalisi naudinguid keelavaks rangeks moraaliõpetuseks, mis lõppkokkuvõttes alahindab inkarnatsiooni tõelisust. Inkarnatsioon ongi kõige tugevam argument selle poolt, et kristlane peaks vältimatult olema ühtlasi humanist. Jumal ise on inimeseks saanud, järelikult ei peaks inimese ülesanne olema ennast oma inimlikkusest vabastada, vaid püüda saada parimaks võimalikuks inimeseks. Seega kui inimene püüab ehitada üles õiglast ühiskonda, püüab seada armastust ja sallivust kõrgemaks umbusust ja vihkamisest, on uudishimulik, tahab maailmast rohkem teada saada, naudib Jumalalt talle antud ande, muu hulgas ka oma seksuaalsust, siis see kõik peaks korda minema ka kirikule. Need ei ole kaks eraldi maailma. Inkarnatsioonis on Jumal ise need kaks ühendanud. Kui kirik sulgeb ennast välismaailmale, sulgub kõigele inimlikule või seab ennast sellest kõrgemaks, siis sellega kirik alahindab inkarnatsiooni reaalsust ja kipub kalduma gnostitsismi.