#724: Jaan Lahe - Autori kommentaarid

Tere Jaan!

Küsin selgituseks, kuidas Sa kujutad ette, et Sinu koostatud manifesti esiletoodud mõtted võiksid realiseeruda sellistes EKN-i liikmeskirikutes nagu RKK, EAÕK ja MPEÕK, kus arusaamad õpetusest ja kristlikust moraalist on õpetusameti (piiskoppide, sinodaalsete kogude ja kirikukogude) poolt usklikele siduvalt defineeritud ja ette antud?

Ja veel, kas Sinu nägemuses peaks EELK loobuma kindlate õpetuslike seisukohtade väljendamisest, sest n-ö uuendusmeelseid ja traditsioonilistel seisukohtadel olijaid ei anna ilmselt paljudes olulistes teoloogilistes küsimustes kokkuleppele tuua, või loodad Sa siiski, et manifestis esitatud teoloogilised väited kehtestatakse siduvalt kõigile? Mida teha olukorras, kus ühed tahaksid mitmekesisuse nimel kirikus kuulutada seisukohti, mida teised peavad teoloogiliselt vääraks või koguni valeõpetuseks? Kuidas saab EELK jääda sel juhul ühtseks?

Tervitades,

Veiko

#732: Veiko Vihuri - Re: Autori kommentaarid

Tere, Veiko! Väga tõsine küsimus Sinult. Ma kardan, et see punkt, mis puudutab kiriku olemust, võib problemaatiline olla õigeusu ja roomakatoliku kiriku liikmetele. Protestantidele see ilmselt probleemne pole. See ei tähenda aga, et õigeusklik või katoliiklane ei võiks toetada manifesti muid punkte. Mulle meeldiskid ka kindlamad õpetuslikud seisukohad, aga praeguses EELKs on väga raske aru saada, mis on see siduv õpetus. Sest põhikiri nimetab vaid EELK õpetuslikud alused, mitte ei normeeri neil rajanevat õpetust. Õpetuslike aluste hermeneutikast ei ütle põhikiri midagi. Ma ei väida, et kõik vana ja traditsiooniline on halb. Hoopiski mitte. Hindan väga kiriku ajaloolist pärandit (nii vaimset kui ainelist). Küsimus on, kuidas tõlgendada õpetust muutuvas maailmas, nii et see säilitaks selle, mis on kõige olemuslikum - kuulutus lunastusest Kristuses. Ma kutsungi viimase küsimuse üle arutlema, sest ma ei poolda ristiusu muutmist mingiks üldinimlikuks sotsiaaleetikaks.