EESTI LAHKUMINE EUROOPA LIIDUST ESTEXIT!

Kui te ka midagi muud ei tee oma vabaduse eest seismiseks, siis palun teid vähemalt kaaluda, mis tagajärgi teile ja teie lastele toob kaasa see, kui me vastuvaidlemata laseme algust teha inimeste mikrokiibistamiskavaga. Te saate kuulda õigustustetulva mikrokiibistamise, kaasa arvatud vastsündinute (enam ei lähe teie laps kunagi kaduma) kiibistamise poolt, teile räägitakse finantsandmete salvestamisest, mis muudab krediitkaardi liigseks (lõpetab krediitkaardi vargused ja pettused), teile räägitakse kiibist kui vahendist isiku tõendamisel (aitab lõpetada kuritegevuse, kõrvaldab vajaduse passi järele, peatab illegaalse immigratsiooni ja sotsiaalsed pettused).VIDEO Kõik need väited ja teisedki on kavandatud mõjutama meie inimmõistust meid luust ja lihast robotiteks muutvaid mikrokiipe heaks kiitma.

Olukord maailmas ja meie isiklikus elus ei ole kellegi teise „süü”. Ei saa kedagi süüdistada selles, mis meiega toimub nagu ei saa seda ka Jumala kaela ajada. Need asjad, mis on siin lühidalt iseloomustatud, on meie endi süü. Kogu kirjeldatud manipuleerimine ja järelevalve on meie endi looming, mis peegeldab kaasaegse inimese mõtlemist või mittemõtlemist. Me ise vastutame juhtunu ja veelgi juhtuva eest!

Selle lehe koostamisel on kasutatud David Icke’i raamatuid “Mina olen mina! Ma olen vaba!” ja “Matrix’i lapsed”. Soovitan neid ja teisi David Icke’i raamatuid kõigil lugeda, kellele teema vähegi huvi pakub.

Keskonnakaitse Agentuur (inversion). FDA püüab hävitada väikefarmereid ja põllumajandusettevõtjaid, eriti neid, kes kasutavad orgaanilisi ja looduslikke tootmisviise, sest arhontlikud korporatsioonid tahavad ollaainsad toidu ja selles sisalduva pakkujad.
Kehtestatakse üha rohkem seadusi, et eraviisiline toidutootmine ja selle jagaminekogukonnaga oleks võimalikult raske. Nii on Euroopa Liit keelanud kodus valmistatud moosi, marmelaadi ja puuviljakastme müümise korduvkasutusega purkides. Nõnda on tehtud küll juba sajandeid, kuid bürokraadid, kes sagely lubavad korporatsioonide eluohtlike toodete realiseerimist, kinnitavad nagu oleksid korduvakasutusega purged tervisele ohtlikud. Selsama põhjusel tuleks keelata ka bürokraadid. USA põllumajandusministeerium koguni kinnitab, nagu kuuluks sõna “orgaaniline” ainuomand neile. Toidu- ja Ravimiameti (FDA) relvastatud kannupoisid ründavad nüüd korrapäraselt – sagely vägivalda rakendades – famereid, põllumajandusettevõtjaid ja toorpiima turustajaid. Kõik toitev kuulutatakse ohtlikuks – just nõnda, nagu ütles dr Richard Day. Mujal maailmas, ka Suurbritannias, lubatakse müüa toorpiima. Kuid Ühendriikides hirmutavad ning vaenavad neid FDA kõrilõikajad, ka haiguste kontrolli ja ennetamise keskuse (CDC) agendid, kes samuti nagu keskkonnakaitse agentuur on lihtsalt toidu, ravimite ja maad hõivavate korporatsioonide tööriistad, kelle abil tahetakse likvideerida vastasseis ja peale suruda Agenda 21. Orgaanilise toidu ja toidulisandite tootjad ning need, kes arstimiteta ravivad vähktõbe ja muid haigusi, on valitsusagentuurideks maskeerunud korporatsioonimaffia lakkamatu sihtmärk. Toiteväärtusega sööke ja joke tõrjutakse brutaalselt ning vahetpidamatult, sest korporatsioonid soovivad, et tarbiksime nende kemikaalide, antibiootikumide ja kasvuhormoonidega saastatud, tervist ja heaolu koletult mõjutavaid geneetiliselt modifitseeritud tooteid, mis kahjustavad inimeste vaimseid võimeid, tundemaailma ja füüsilist keha. Inimese DNA-ga manipuleerimine geneetiliselt modifitseeritud toiduga mõjutab nende informatsiooni vastuvõtmise ja edastamise viisining vastastikust suhtlemist reaalsusega, sest keemilised kokteilid muudavad inimesed nõrgemaks, juhmimaks, emotsionaalselt tasakaalustamatuks, masendatuks ja kuulekaks.

#24: eesti naine - Re: Huumor 

 ausalt ei ole

#32: -  

 Euroliidust väljumine ei tähenda, et moslemid peavad lahkuma.

Kui ei taha pagulasi vastu võtta, siis peab võtma tagasi allkirja vastavalt ÜRO hartalt. Sel puhul, aga ei saa me ise mingit abi loota kui meil peaks seda kunagi vaja minema.

#206: reipalt edasi! - Re: Maailm ei mahu EESTISSE, aga Eesti mahub maailma 

 Sest õnneks on valdaval enamusel ikka kupli all kõik korras.

mingi ümar jutt sellest kuidas Brüssel meid käsutab ja oma seadusi peale surub, johhaidii.

Kui paljud siin allkirja andnutest on välismaal käinud rohkem kui korra elus?

#238: parabaranka - Re:  

 tähendab 'just

Olgugi, et neid allakirjutajaid on vähe, kuid ka need vähesed pole päris mõistuse juures.Ja et nad seda ei ole, seda saadakse alles teada siis,  kui tuleb tulevikus hakata maitsma oma kasvatatud mõrudaid vilju.Veel üks põhjus miks ma siia alla ei kirjuta, on see, (need eelnevalt mainitud põhjused mida mainisin, need kustutati siit kibe kähku ära) et need kõige suuremad rahvuslased, omariikluse suured taastajad on küll Euroopa liidu vastu, pagulaste vastu ja teab veel mille vastu, kuid just nende inimeste seas on päris piisavalt neid rahvuslasi, kes hea meelega looks liidu vene valitsusega.Eks suurem osa rahvast on selle ka õnneks läbi näinud ja me õieti teeme, et sellest oma arvult nii marginaalsest seltskonnast eemale hoiame ja tulevikus Eesti edasi müüjaid ei kavatse oma häälega toetada.Nüüd tahate mind nimetada peavoolu meedia poolt ajupestuks kes oma peaga ei mõtle.Häda vist ongi hoopis selles, et liialt palju mõtlen ma oma peaga, näiteks loen, kuulan ja jälgin, et millist meelsust selle petitsiooniga liitunud ja muidu Euroliidu vastu häälestatud inimesed tegelikult on.See seltskond ju reedab end läbi omade kommentaaride ise, ülistades igal sammul vene valitsust,  on isegi öeldud, et venelased olevat lausa Eestlaste sugulusrahvas ja selletõtu me peame nendega eriti hästi läbi saama.No tule taevane isa appi, kui rumalad on meie uue Eesti ehitajad.Mõned jälle üritavad esialgu oma venemeelset meelt ja vene imetlemist igaks juhuks tagasi  hoida, koguni eitavad seda, kuid kes oskab, loeb kõik ridade vahelt.On ka üks Soome näide, seal ju elab see kõige suurem rahvuslane, (esialgu ei hakka ma siin nimesid mainima) kuid jäägu need näited mõneks teiseks korraks.Ja nii ongi, et ma pole veel nende Euroopa liidu vastaste suust kuulnud, ega lugenud, et nende jaoks oleks liit Putini venemaaga sama võrdväärselt vastuvõetamatu, nagu seda on Euroopa liit. Olgem ikka Eestlased ja seadkem täpsemad ja konkreetsemad sihid.Inimesed ju loevad teie endi kommentaare ja oskavad järeldusi teha küll, ei ole siin ajupesuga miskit tegemist, pole siis ka imestad miks päevas ainult mõni selle petitsiooni otsa komistab ja siia mõtlematult alla kirjutab. enamus hoiab õnneks eemale.Pole ka normaalne see, et ka NATO siit välja saata.Ärge ise interneti avarustesse selliseid kommentaare paisake, mis määrib ja kahandab õilsat eesmärki.

Eesti rahvas teab mida väärt on euroopalikud väärtused, see on ka põhjus miks siia enam hääli ei lisandu.Mõni tilk päevas, see ämbrit ei täida.Igal eestlasel oleks välja tuua omad talle vajalikud euro liidus olemise väärtused.Meie perel on ikka hea olnud sõita kaugele Austriasse ja Itaaliasse ja veel vahepeal paljudesse kohtadesse, et pole kusagil kontrollitud isegi mitte isikut tõendavat dokumenti, pole ka kusagil autot kinni peetud.Vaba reisimine, see on ainult üks euroopalik väärtus, kuid neid on veel ja veel, millest inimesed nii sama lihtsalt loobuda ei soovi.Hoian jätkuvalt sellel petitsiooni lehel silma peal.Usun et mina teen seda siin tihedamalt kui euroopa liidu vastased, nemad annavad siia oma hääle ja rokem neid see leht ja tulemused ei huvita, mina aga tunnen huvi.

23. augustil 1987 saab Hirvepargist tuule tiibadesse kivistunud nomenklatuuri vastase võitluse esimene pääsukene. Hirvepargis toona kogunenud inimesed nõudsid kahe saatanliku režiimi omavaheliste sobingute ehk MRP salaprotokollide avalikustamist ja õigust väikerahvaste isemääramisele.

Ka täna puhuvad selle pargi sulnis roheluses vabaduse tuuled, mis kutsuvad mõtestama meie minevikku, heitma realistliku pilgu olevikule ja vaatama tuleviku poole. Objektiiv alustab uut intervjuusarja “Hirvepargi vestlused”, kus Markus Järvi usutleb meie maa ja rahva saatuse üle muretsevaid inimesi. Ligi 30 aastat on möödas. Kuhu oleme jõudnud? Kuhu oleme teel?

“Kui inimesel oleks ettenägemise võime, siis oleks paljud tollased teod tegemata jäänud. Oleks ma teadnud, et Eesti Vabariik selline tuleb, nagu ta praegu aastal 2016 on, siis ilmselt oleks ka see Hirvepargi miiting tegemata jäänud,” sõnab vabadusvõitleja Tiit Madissonkohe intervjuu alguses.

Tiit Madisson on tuntud kui mees, kes oma kompromissitu vaimulaadi ja vabaduseiha tõttu, on kõikide võimude poolt olnud taga kiusatud – nõukogude korrast tänapäeva partokraatliku ja globalistide diktaadile alluva Eestini.

Madisson meenutab oma elu sündmusi ja vaatleb kokkuvõtlikult meie praegust aega. “Nihu on läinud see, et eestlased ei suuda olla oma riigi väärikad valitsejad. Kodanikud ei ole endale selgeks teinud, mida tähendab üks riik. Kodanikujulgus praktiliselt puudub,” loetleb Madisson meie vaimulaadi puudusi, mis meid praegusesse olukorda on tõuganud.

Tuntud antiglobalistina poetab Madisson ka paar sõna Eesti sõdurite aadressil, kes välismissioonidel on tema sõnul aidanud okupeerida välisriike.

Tiit Madisson kirjutab parasjagu uut raamatut Vabadussõdalaste liikumisest. Lõpuk

ei oleks midagi selle vastu kui see oleks ainult majandusliit ja Venemaa mõjuvõimu alla me ei torma. Venemaal on lihtsalt meile lähemad arvud ja arusaamised ja usk euroopa on muutumas islamistlikuks. Asi ei ole niivõrd pagulastes kui selles kuidas islam on hakanud juhtima meie elu. Lootus on Trumpil et maailmas jõudude vahekord stabiliseeruks .

Kirjuta omale üles eurooplane mis sa siia oled kirjutanud. Sa kannad vastust mitte meie ees vaid oma laste ees! 

ta puges mulle külje alla ja kui ma sain aru kui rumal ta on ma keeldusin temaga suhtlemast ja eemaldasin ta grupist ja sõbralistist . Ahto Soopa ütles ,et Eesti armee ongi NATO Aga küsimusele ,et miks me siis NATOLE maksame 300 miljonit iga aasta ta vastata ei osanud. Siis ta arvas et me olemegi vabad kuigi 85% seadustest tuleb euroopa liidust ja ei kuulu arutamisele . Meile ei ole rahval rohkem õiguseid kui iga nelja aasta tagant käia valimas ja e valimised on võltsitud ja valed . Kõik riigid on sellest aru saanud ainult Eesti ei taha sellega leppida. 

Ma ei hakkama rääkima sisserändajatest,vaenulikest riikidest ega ka ajaloo keerdkäikudest. Ma räägin meist, eestlastest, ja esitan üldisema küsimuse: mis on minu jaoks isamaalisus, kes on isamaaline kodanik? Püüan sellele oma arusaamist mööda vastata.

On palju inimesi, kes pingutavad meie riigi püsimajäämise nimel. Tõsi – on ka palju neid, kes selleks midagi ei tee, vaid istuvad, käed rüpes,vaatavad pealt teiste tegemisi ja kritiseerivad. Miks ei võiks me hoopis rohkem kokku hoida ja teha koostööd, miks peab olema kuristik kahe inimese vahel? Ameerika autotööstur Henry Ford on öelnud: “Kokkutulemine on algus. Kokkujäämine on edusamm. Koostöö on edu.” Inimesed, kes on valmis koostööks, et hoida ja arendada oma riiki, on isamaalised.

Kas ei peaks isamaalisust senisest rohkem seostama hoolimisega? Ma hoolin oma riigist, pean oma riigist lugu, Eesti vabadus ja areng on mulle olulised. Riik aga tähendab rahvast. Seega hoolin eesti rahvast, inimestest, kes elavad minuga ühel ja samal territooriumil, keda seob ühine keel ja kultuur. Seega –  olen isamaaline Eesti riigi kodanik.

Ka president Toomas Hendrik Ilves ütles paari aasta eest oma pöördumises: “Nagu kasvav puu, nii vajab ka riik igaühe hoolt ja tähelepanu. /—/ Vaadakem kasvõi maanteil toimuvat. Meile ei torma vastassuunast vastu riik, valitsus ega pime juhus, vaid inimene, kes on otsustanud eirata reegleid ja kaasliiklejate eluõigust.”

Hoolimisest ja hoolimatusest võiks president rääkida sama hästi ka täna. Tundub, et mida aeg edasi, seda enamgi, sest aastatega on kokkuhoidmine ja üksteisest hoolimine mingis mõttes isegi vähenenud. Millal te viimati ütlesite kellelegi “aitäh” kasvõi väikese asja eestki? Olgu see siis ema tehtud õhtusöök, teie jaoks lahti hoitud uks või midagi muud nii tavalist. Need on ju tõesti  igapäevased olukorrad, aga mis peitub sõna “aitäh” taga? Meile kõigile meeldib, kui meie tööd märgatakse ja tunnustatakse, nii on ka nende pealtnäha lihtsate olukordadega. Ja minu arvates tuleks eriti tähelepanelik olla just oma sõprade ja lähedaste ringis, näha ja märgata, mida nemad sinu heaks teevad, ja tänada neid selle eest. Ei tohiks olla raske öelda midagi ilusat. Või siiski? Halvasti ütlemine oleks justkui kergem. Professor Rein Raud rõhutas ühes hiljutises teleintervjuus, et kahjuks on labane ja solvav sõnavara tulnud viimasel ajal juba ka n-ö lugupeetud inimeste dialoogi. Tõepoolest – kahjuks. See on lugupidamatus kaasinimeste suhtes, aga need kaasinimesed on samuti Eesti riigi kodanikud, seega loogiliselt võttes on see lugupidamatus ja hoolimatus oma riigi suhtes. Nii et “lugupeetud” halvastiütlejad, minu arvates te pole isamaalised kodanikud. Te ei hooli oma inimestest ja meie emakeelt labastades ei hooli te ka meie keelest.

Eesti keelega seotud probleeme on teisigi. Neist suurim on nn estinglishi pealetung. Oleme kõik kindlasti märganud, et igapäevases suhtluskeeles seguneb eesti keel inglise keelega. Meie ilusat keelt rikuvad võõrkeelsed väljendid, nagu näiteks cool, fun ja c’mon. Need on võetud rahvusvahelisest suhtluskeelest, mida me ei peaks teise eestlasega vesteldes kasutama. Kuigi meie kultuur ja keel on üle elanud mitmed võõrvõimud, tundub mulle, et just praegusel vabal ajal tapame ise oma keelt ja kultuuri. Isegi sügaval Nõukogude Liidu ajal, kui suruti peale vene keelt, eestlased ei alistunud, vaid hoidsid  eesti keele puhta ja ilusana. Miks siis nüüd peaksime alla andma? Kui oleme isamaalised, siis hoolime oma keelest.Väärtustame oma keelt ja kultuuri.

Peame väärtustama oma riiki kui institutsiooni. Sest võib-olla ühel päeval polegi meil enam oma vabariiki. Meie riiki. Alles siis mõistame, kui habras on niit, mis meid ja meie riiki koos hoiab. Sageli avaldubki isamaalisus riigile kõige raskematel hetkedel. Vaimsus, mis igapäevaelus tihtipeale nähtamatuks jääb, käivitub ja paneb korraga rahva liikuma. Nii väljendus isamaalisus Vabadussõja katsumusterohketel päevadel rindele minejate meelekindluses, mis kokkuvõttes tõi meile kõige kallima – vabaduse. Samuti hoidis isamaalisus paljude inimeste meeltes eneseusku ja optimismi pikkadel okupatsiooniaastatel. Isamaalisus lõi täies hiilguses lõkkele pöördeliste 90ndate algul, mil tuli seista vabaduse eest.

Kirjanduses on vahel püütud luua eestlastest kuvandit kui reeturirahvast või pealekaebajatest, kes enese alalhoiule mõeldes naabrile näpuga näitasid. Kindlasti leidub meie riigi keerulises ajaloos ka selliseid juhtumeid, kuid pigem on need erandid, mis ei kahanda põrmugi eesti rahva ajast aega püsinud poolehoidu oma riigile ja enesemääramisele. Sest väike riik ja väike rahvas saab nautida iseolemist ikka ainult läbi isamaaliku meele ja usu, sest meie vaim on see, mis annab meile võimaluse elada kirevas maailmarahvaste peres.

Isamaalisus püsib meis enamikul sügaval hinges. Vahel nähtaval, vahel nähtamatul kohal. Kuid isamaalisus saadab meid nii pidupäevadel, kui naudime trikoloori lehvimist, kui rasketel päevadel, kui saatus meie vastu armuline pole. Sest isamaalisus ei tohiks kunagi olla kaubamärk, millega end reklaamida. See on lihtsalt üks osa meist. Isamaalisus on hoolimine, hoolimine üksteisest, oma rahvast, riigist, keelest, kultuurist.

Eestlane olen ja eestlaseks jään. Minu jaoks on see lause elumoto nüüd ja alati, sest ükskõik, mis võim ka Eestit kunagi ei vallutaks, ükskõik, milliseks Eestit ka ei muudetaks, tõelised eestlased jäävad eestlasteks ja hoolivad oma isamaast.

Martin Kalm võitis Jakobsoni kõnevõistluse “Isamaa on meile püha“

Mulle tundub, et isamaalisuse asemel võiks rääkida hoopiski koostöövõimest, mis algab võimest üksteist kuulata. Sellest hetkest, kui lakkame üksteist kuulamast, algab võistlus ja konkurents. Paradoks on aga see, et konkurents on koostöö vastand. Ja te võite ise mõistatada, kumb suurendab usaldust ja kumb vähendab. Viimased 20 aastat on meil koolides õpetatud kasvavale põlvkonnale lugu konkurentsi edasiviivast jõust, välistades täielikult koostöövõime. Ja kõikjal, kuhu me vaatame, võime näha ka selle vilju. Usume võistluse, vaidluste ja mahategemise ning üksteise naeruvääristamise edasiviivasse jõudu. Konfliktist ja usaldamatusest on saanud enesestmõistetav argipäev, ehkki me keegi ei tunne end sellises keskkonnas turvalisel

Koos lauldes kogeme ühtsust ja me nimetame seda meeldivat tunnet isamaalisuseks. Laulmine aga ongi midagi, mis ühendab inimesi. Rootsis on üks kool, kus kogu kooli personal laulab koos õpilastega iga nädal ja seda mitte teistele näitamiseks, vaid peamiselt ja ainult selle tõttu, et see suurendab kõigi kooliga seotud inimeste omavahelist ühtsust, usaldust ja austust. Lauldes kogevad inimesed emotsionaalset ühtsust – seda tehakse lihtsalt selle tõttu, et seda on meeldiv teha.

Isamaalisus ei ole midagi olemuslikku või ontoloogilist meis, räägitakse ju isamaalisest kasvatusestki, mis sellele vihjab. Isamaalisus on lugu, mille õpime selgeks. See lugu räägib vajadusest olla tänulik ja austada oma esivanemate pärandit. Kuid igaühel meist on erinev arusaam sellest pärandist. Enamasti on see lugu kellegi teise poolt jutustatud, kuid meil tuleb igaühel ise üles leida, mida see tähendab. Kas see nn isamaalisuseks nimetatav võiks tähendada ühe maaga kultuuriliselt ja/või ajalooliselt seotud rahvastiku soovi elada nii, et kõigil oleks siin hea elada? Elada nii, et me ei teeks midagi teiste, kultuuri ega looduskeskkonna arvelt. Ilmselt on selle taga ka taju, et iga inimene on oma panuse, võimete ja andekusega väärtuslik selle heaolu loomiseks.