EESTI LAHKUMINE EUROOPA LIIDUST ESTEXIT!

Koos lauldes kogeme ühtsust ja me nimetame seda meeldivat tunnet isamaalisuseks. Laulmine aga ongi midagi, mis ühendab inimesi. Rootsis on üks kool, kus kogu kooli personal laulab koos õpilastega iga nädal ja seda mitte teistele näitamiseks, vaid peamiselt ja ainult selle tõttu, et see suurendab kõigi kooliga seotud inimeste omavahelist ühtsust, usaldust ja austust. Lauldes kogevad inimesed emotsionaalset ühtsust – seda tehakse lihtsalt selle tõttu, et seda on meeldiv teha.

Isamaalisus ei ole midagi olemuslikku või ontoloogilist meis, räägitakse ju isamaalisest kasvatusestki, mis sellele vihjab. Isamaalisus on lugu, mille õpime selgeks. See lugu räägib vajadusest olla tänulik ja austada oma esivanemate pärandit. Kuid igaühel meist on erinev arusaam sellest pärandist. Enamasti on see lugu kellegi teise poolt jutustatud, kuid meil tuleb igaühel ise üles leida, mida see tähendab. Kas see nn isamaalisuseks nimetatav võiks tähendada ühe maaga kultuuriliselt ja/või ajalooliselt seotud rahvastiku soovi elada nii, et kõigil oleks siin hea elada? Elada nii, et me ei teeks midagi teiste, kultuuri ega looduskeskkonna arvelt. Ilmselt on selle taga ka taju, et iga inimene on oma panuse, võimete ja andekusega väärtuslik selle heaolu loomiseks.