EESTI LAHKUMINE EUROOPA LIIDUST ESTEXIT!

Ma ei hakkama rääkima sisserändajatest,vaenulikest riikidest ega ka ajaloo keerdkäikudest. Ma räägin meist, eestlastest, ja esitan üldisema küsimuse: mis on minu jaoks isamaalisus, kes on isamaaline kodanik? Püüan sellele oma arusaamist mööda vastata.

On palju inimesi, kes pingutavad meie riigi püsimajäämise nimel. Tõsi – on ka palju neid, kes selleks midagi ei tee, vaid istuvad, käed rüpes,vaatavad pealt teiste tegemisi ja kritiseerivad. Miks ei võiks me hoopis rohkem kokku hoida ja teha koostööd, miks peab olema kuristik kahe inimese vahel? Ameerika autotööstur Henry Ford on öelnud: “Kokkutulemine on algus. Kokkujäämine on edusamm. Koostöö on edu.” Inimesed, kes on valmis koostööks, et hoida ja arendada oma riiki, on isamaalised.

Kas ei peaks isamaalisust senisest rohkem seostama hoolimisega? Ma hoolin oma riigist, pean oma riigist lugu, Eesti vabadus ja areng on mulle olulised. Riik aga tähendab rahvast. Seega hoolin eesti rahvast, inimestest, kes elavad minuga ühel ja samal territooriumil, keda seob ühine keel ja kultuur. Seega –  olen isamaaline Eesti riigi kodanik.

Ka president Toomas Hendrik Ilves ütles paari aasta eest oma pöördumises: “Nagu kasvav puu, nii vajab ka riik igaühe hoolt ja tähelepanu. /—/ Vaadakem kasvõi maanteil toimuvat. Meile ei torma vastassuunast vastu riik, valitsus ega pime juhus, vaid inimene, kes on otsustanud eirata reegleid ja kaasliiklejate eluõigust.”

Hoolimisest ja hoolimatusest võiks president rääkida sama hästi ka täna. Tundub, et mida aeg edasi, seda enamgi, sest aastatega on kokkuhoidmine ja üksteisest hoolimine mingis mõttes isegi vähenenud. Millal te viimati ütlesite kellelegi “aitäh” kasvõi väikese asja eestki? Olgu see siis ema tehtud õhtusöök, teie jaoks lahti hoitud uks või midagi muud nii tavalist. Need on ju tõesti  igapäevased olukorrad, aga mis peitub sõna “aitäh” taga? Meile kõigile meeldib, kui meie tööd märgatakse ja tunnustatakse, nii on ka nende pealtnäha lihtsate olukordadega. Ja minu arvates tuleks eriti tähelepanelik olla just oma sõprade ja lähedaste ringis, näha ja märgata, mida nemad sinu heaks teevad, ja tänada neid selle eest. Ei tohiks olla raske öelda midagi ilusat. Või siiski? Halvasti ütlemine oleks justkui kergem. Professor Rein Raud rõhutas ühes hiljutises teleintervjuus, et kahjuks on labane ja solvav sõnavara tulnud viimasel ajal juba ka n-ö lugupeetud inimeste dialoogi. Tõepoolest – kahjuks. See on lugupidamatus kaasinimeste suhtes, aga need kaasinimesed on samuti Eesti riigi kodanikud, seega loogiliselt võttes on see lugupidamatus ja hoolimatus oma riigi suhtes. Nii et “lugupeetud” halvastiütlejad, minu arvates te pole isamaalised kodanikud. Te ei hooli oma inimestest ja meie emakeelt labastades ei hooli te ka meie keelest.

Eesti keelega seotud probleeme on teisigi. Neist suurim on nn estinglishi pealetung. Oleme kõik kindlasti märganud, et igapäevases suhtluskeeles seguneb eesti keel inglise keelega. Meie ilusat keelt rikuvad võõrkeelsed väljendid, nagu näiteks cool, fun ja c’mon. Need on võetud rahvusvahelisest suhtluskeelest, mida me ei peaks teise eestlasega vesteldes kasutama. Kuigi meie kultuur ja keel on üle elanud mitmed võõrvõimud, tundub mulle, et just praegusel vabal ajal tapame ise oma keelt ja kultuuri. Isegi sügaval Nõukogude Liidu ajal, kui suruti peale vene keelt, eestlased ei alistunud, vaid hoidsid  eesti keele puhta ja ilusana. Miks siis nüüd peaksime alla andma? Kui oleme isamaalised, siis hoolime oma keelest.Väärtustame oma keelt ja kultuuri.

Peame väärtustama oma riiki kui institutsiooni. Sest võib-olla ühel päeval polegi meil enam oma vabariiki. Meie riiki. Alles siis mõistame, kui habras on niit, mis meid ja meie riiki koos hoiab. Sageli avaldubki isamaalisus riigile kõige raskematel hetkedel. Vaimsus, mis igapäevaelus tihtipeale nähtamatuks jääb, käivitub ja paneb korraga rahva liikuma. Nii väljendus isamaalisus Vabadussõja katsumusterohketel päevadel rindele minejate meelekindluses, mis kokkuvõttes tõi meile kõige kallima – vabaduse. Samuti hoidis isamaalisus paljude inimeste meeltes eneseusku ja optimismi pikkadel okupatsiooniaastatel. Isamaalisus lõi täies hiilguses lõkkele pöördeliste 90ndate algul, mil tuli seista vabaduse eest.

Kirjanduses on vahel püütud luua eestlastest kuvandit kui reeturirahvast või pealekaebajatest, kes enese alalhoiule mõeldes naabrile näpuga näitasid. Kindlasti leidub meie riigi keerulises ajaloos ka selliseid juhtumeid, kuid pigem on need erandid, mis ei kahanda põrmugi eesti rahva ajast aega püsinud poolehoidu oma riigile ja enesemääramisele. Sest väike riik ja väike rahvas saab nautida iseolemist ikka ainult läbi isamaaliku meele ja usu, sest meie vaim on see, mis annab meile võimaluse elada kirevas maailmarahvaste peres.

Isamaalisus püsib meis enamikul sügaval hinges. Vahel nähtaval, vahel nähtamatul kohal. Kuid isamaalisus saadab meid nii pidupäevadel, kui naudime trikoloori lehvimist, kui rasketel päevadel, kui saatus meie vastu armuline pole. Sest isamaalisus ei tohiks kunagi olla kaubamärk, millega end reklaamida. See on lihtsalt üks osa meist. Isamaalisus on hoolimine, hoolimine üksteisest, oma rahvast, riigist, keelest, kultuurist.

Eestlane olen ja eestlaseks jään. Minu jaoks on see lause elumoto nüüd ja alati, sest ükskõik, mis võim ka Eestit kunagi ei vallutaks, ükskõik, milliseks Eestit ka ei muudetaks, tõelised eestlased jäävad eestlasteks ja hoolivad oma isamaast.

Martin Kalm võitis Jakobsoni kõnevõistluse “Isamaa on meile püha“