"Saksa endine liidukantsler Roman Herzog on mures demokraatia pärast oma oma riigis. Vanad head sakslased on oma pedantsuses välja arvutnud, et ajavahemikus 1999-20004 ei tulnud 84% nende riigi kehtima hakanud seadustest mitte saksa poliitikute, vaid Brüsseli bürokraatide käest. Tõsi, suurem osa neid seadusi võeti vastu Saksa valitsuse otsustena või käisid nad Bundestag´ist läbi, aga see on vaid suitsukate. Ministritel või saadikutel polnud võimalik seadusi muuta.
Samuti sünniks geide nõudmiste eiramisega, kes loodavad, "et Eesti Vabariik soovib ennast määratleda demokraatliku ja edumeelse riigina, kus valdavaks on pluralism, sallivus, õiglus ning kus kõigil kodanikel on võrdsed õigused. Läti võib ju tõrkuda, aga tal tuleb nagunii alla anda - Euroopa Inimõiguste kohus on juba kinnitanud, et kui piiratakse täiskasvanute õigust eraelus oma äranägemise järgi, siis tähendab see EIK 8.artikli rikkumist. Ees ootab hullem karistus kui suhkrutrahv. Ebaeetiline paariariigiks tunnistamine." (T.Paul. Pastišš & popurii. Oomen, 2007)
"Vaikiv ajastu ei talu tõde. Lubatud on vaid poliitiliselt korrektsed seisukohad. Kui ma mullusest meediamullist õigesti aru sain, siis ütles Peeter Mardna, et tema ajal oli homoseksualism haigus. See väide on iseenesest õige, see oli ju nõnda. Tulemuseks oli aga oma seisukoha väljendaja tirimine uudistesaatesse ja tema vabandamasundimine."
Ning: "Oletame, et neil on õigus, kes väidavad et 1-3% inimkonnast on n-ö bioloogilised homod. Samas olen lugenud homoaktivistide seisukohti, et umbes 10% inimestest on tegelikult homod. Sisuliselt tähendab see, et 7% on kas homopropaganda ohvrid, kanaliseerivad oma seksuaalsust oma tegeliku sättumuse vastasel või on lihtsalt stiilihomod, glamuurigeid, hälbelised või lihtsalt sellise valiku teinud inimesed." (T.Lehtsaar, www.DELFI.ee 03. veebruar 2009)
Ja lähemalt, ehk:
Tõnu Lehtsaar: (Homoseksuaalsusega mittenõustuja pole veel homofoob. PM 21.09.2009)
http://www.postimees.ee/166124/tonu-lehtsaar-homoseksuaalsusega-mittenoustuja-pole-veel-homofoob/
- Kokkuvõtvalt; s.t esiteks, kuidas oleks meie armsal Isade Maal lood "demokraatia" endaga, millest oleks saanud nagu "malakas" omaette ja mille varjus kristlus, kasvõi laiemas mõistes ja kontekstis, oleks juba, kui hereesia veel tagant järele!?
Teiseks, kui jõuliselt ja kes/mis kaitseks meie riigis "trditsioonilist peremudelit" (ühe tiivaga lind ei tahaks nagu häste lennata) ehk täisväärtusliku sootsiumi algrakukest, millest oleneb samuti kogu ühiskonna tervis!?
- Ja nii tundubki (Pühakirja tsiteerimatta) ning taamalt võetuna, et kuis ühe "kõurikuga klassis" (PM.ee 28.09.2011) ei suudeta midagist mõistlikku peale hakata, nii ka ülejäänud 7% (v.a sättumusega)10%-st (T.Lehtsaare järgi) taovad oma trummi ikka niitugevalt, et kogu maailm kajab!? (Või muidu jääksime ´paarimaaks`!?)
- Edasi, kui lihtrahvaga diskussiooni alustavad näiteks enamus doktorikraadiga, jne, akadeemilised õppejõud (kes muidugist koa jutlustavad või osalist võtavad osa kirikutööst), siis tahes tahtmatult tekitab see küsimuse, et kui süviti oleksid nad teadlikud igapäevaelust kogudustes laiemalt s.t kogu Eesimaal!? Või kaasahaaratuna tuginetakse veel paljuski empiirilistele uurimustöödele ehk teooria versus pastoraalpraktika!? (Kus nt kirikuajaloolane, oma faktipõhisusega, saabki ümberlükata kogu ilmutusteoloogia (k.a UT)või UT õppejõud, ajaloolist-kriitilist meedodit kasutades, kogu kerygmapõhise teoloogia - nt Bultmann versus Barth, jne, jne. Ja Sina - pastor, võimle, kuis tahes; tolku miskit!?)
- Samuti on märgata erinevad suunad UI, TÜ, TA, jne, omavelistes teemakäsitlustes ja miks siinkohal ei disputeeri näiteks hermenoitikud (kasvõi Johann-Christian Põder) või kõrgemal tasemel tuntud nii tava- kui religioonipsühholoogid, psühhiaatrid, hingehoidjad, jne.)
- Tunnustatud pastorid (v.a, kes juba osalevad - ja tänud, ning kas neid on siis Eestis ainult mõningad!?) ei sekku üldse arutellu (arvatavasti tajuvad, et püütakse laiemas laastus järjekordselt vahtu pritsida, kus siiani on tulemus seda näidanudki, ehk taanduda tuli, selle labasuse tõttu, osaliselt ka väitluse püstitanud kaasautoritel ehk ühelt poolt nt Le Bon´il - hulga/massi/rahva- vms teooria, jpt-l, võib olla õiguski, kus rahvas iialgi ei suuda iseeneses korda luua ja teisalt K.Soom ka sellele vastuse juba andis - tehkem seda seda sisuliselt igaüks kõigepealt enda suhtes ise ja edasi juba oma perekonnas ehk samuti erinevate koossustega kogudused oma kogudustes, jne!)
Teemat võiks arendada lõpmatuseni ..., kuid ikkagi - "Kristus meie eest" ja Kristus meie sees" (Oettingen) ning T.Lehtsaarele kohaselt (kuijuba tema tekste ja mõtteid kasutasin ning tsiteerin peast): "Kas ikkagi on seda sulge niiväga teritada - küll Kristus viib oma töö Ise lõpuni!"
Ja õnnistet debateerimist kõigile, Kus Pühakirja tsiteerimisel sooviks küll piskut ettevaatlikumust ja las ses suhtes viivad ´uurimist läbi asjatundjad`!
Kõikse kena ja ilusat nädalavahetust kõigile
Ja teisalt, mida nt R.Saard saab kirikuajaloolisena faktiveaks tunnistada võib nt U.Petti, nii kiriloolasena kui tegevpastorina, kenakestis kontekstis kogu Pühakirjast tulenevaga ka ustutavalt seletada. Samas, nt R.Altnurme ei pruugi teise Rihoga mõningais punktides või teemadega üldse nõustuda, jne. Või kui vastanduvad juba hoopiski koolkondade-, kasvõi nt Giebeni ja Tübingeni teoloogiad!? (lähemalt Th.A.Põder. Jeesus Kristus kui jumalinimene. Akad. 2005, nr.2)

#254: Üllar -

Austatud  Üllar! Kirjutate siin,et "teisalt, mida nt R.Saard saab kirikuajaloolisena faktiveaks tunnistada võib nt U.Petti, nii kiriloolasena kui tegevpastorina, kenakestis kontekstis kogu Pühakirjast tulenevaga ka ustutavalt seletada. Samas, nt R.Altnurme ei pruugi teise Rihoga mõningais punktides või teemadega üldse nõustuda, jne."

Kirjutate nõnda üldiselt, rohkem retooriliselt. On täiesti normaalne, et teadusmaailmas, eriti humanitaarias, on palju erinevaid tõlgendusi. Meil kõigil on õigus mitte olla nõus, nagu te ütlete, mingite "punktide" ja "teemadega". Aga meie eitus ja jaatus peaksid olema (ma soovitan, nõuda muidugi ei saa) teadlikud. Teoloogia põhiliseks meetodiks on tõlgendus. See meetod sündis koos teoloogiaga. Võiks ilmselt öelda, et see meetod ise sünnitas teoloogia. Tegevvaimulik kui teoloogia praktik peabki seda meetodit haldama. Selleks, et tema tõlgendus hiljem töötaks koguduses, et see oleks usutav ja arusaadav, ning ennekõike muidugi aus, selleks teda teoloogiat andvates õppeasutustes põhimõtteliselt ka ettevalmistatakse. Kahjuks on need õppeasutused maailmas ja Eestiski üsna eripalgelised ja  nn. piiblifundamentaliste võib välja tulla ka riigiülikoolide akadeemilistest usuteaduskondadest. On täheldatud, et skandinaavia luterlastest tegevvaimulike hulgas praktiliselt piiblifundamentalistid puuduvad, sest neid on koolitatud ülikoolides. Vaimulikkond on skandinaavias jagunenud küll konservatiivseteks ja liberaalseteks, ja Eestis, nii mulle näib, jagunetakse ka rohkem konservatiivsuse ja liberaalsuse teljel. See terav vastandumine võttis eesti luterlikus kirikus enne II maailmasõda "kodusõja" mastaabid (soovitan lugeda minu uurimust "Kultuurprotestantismi ja teoloogilise liberalismi ajalugu Eestis" (Tallinn 2008)) Ma arvan, et paljud siin foorumites osalejad saaksid seda raamatut lugedes deja vu elamuse. Pesuehtsaid piiblifundamentaliste eksib konservatiivide ridadesse mõni üksik. Nii et ses suhtes oleme päris normaalne rahvas.

Humanistliku kristluse manifestiga tahtsime aga juhtida tähelepanu sellele kitsaskohale, kuidas kirikutes ja selle vaimulike hulgas siiski suhtutakse  piibli ja ilmutuse ajaloolisse dimensiooni. Kirikliku kõne aluseks võetakse piibel, fundeeritakse otsuseid kirjakohtadega,mille ajaloolist konteksti või suhtelisust ei arvestata. Mitmetes õppeasutustes pole ajaloolise dimensiooniga arvestavad teoloogid teretulnud. Nende karistamist nõutakse kiriku juhtide käest. Nende raamatuid keelatakse näiteks koguduseliikmetel lugeda. Kõlab absurdsena tänases infoühiskonnas, aga taolised otsused ongi mõeldud autorite stigmatiseerimiseks, demoniseerimiseks. Selle juurde kuuluvad ähvarduskõned põrguga, ootamatute haiguste ja õnnetuste kaela manamised ja muu taoline. Üks kõige silmakirjalikumaid võtteid on kuulutada need isikud erilise eestpalve vajajateks. Palve sellistel juhtudel on tegelikult hinnangu andmine nende isikute eludele, mõtetele, valikutele, sisuliselt hinnang kogu isiku üle. Neile tehakse aeg-ajalt kohatuid märkusi toonis "ole kiriklikum, vähem asjatundja". Ka manifestifoorumites on kõlanud mõnede tegevvaimulike üleolevalt mõnitav toon õppejõudude aadressil (a la professori- või doktorihärra).  Mul oleks veel palju öelda, aga sai niigi palju.