#254: Üllar -

Austatud  Üllar! Kirjutate siin,et "teisalt, mida nt R.Saard saab kirikuajaloolisena faktiveaks tunnistada võib nt U.Petti, nii kiriloolasena kui tegevpastorina, kenakestis kontekstis kogu Pühakirjast tulenevaga ka ustutavalt seletada. Samas, nt R.Altnurme ei pruugi teise Rihoga mõningais punktides või teemadega üldse nõustuda, jne."

Kirjutate nõnda üldiselt, rohkem retooriliselt. On täiesti normaalne, et teadusmaailmas, eriti humanitaarias, on palju erinevaid tõlgendusi. Meil kõigil on õigus mitte olla nõus, nagu te ütlete, mingite "punktide" ja "teemadega". Aga meie eitus ja jaatus peaksid olema (ma soovitan, nõuda muidugi ei saa) teadlikud. Teoloogia põhiliseks meetodiks on tõlgendus. See meetod sündis koos teoloogiaga. Võiks ilmselt öelda, et see meetod ise sünnitas teoloogia. Tegevvaimulik kui teoloogia praktik peabki seda meetodit haldama. Selleks, et tema tõlgendus hiljem töötaks koguduses, et see oleks usutav ja arusaadav, ning ennekõike muidugi aus, selleks teda teoloogiat andvates õppeasutustes põhimõtteliselt ka ettevalmistatakse. Kahjuks on need õppeasutused maailmas ja Eestiski üsna eripalgelised ja  nn. piiblifundamentaliste võib välja tulla ka riigiülikoolide akadeemilistest usuteaduskondadest. On täheldatud, et skandinaavia luterlastest tegevvaimulike hulgas praktiliselt piiblifundamentalistid puuduvad, sest neid on koolitatud ülikoolides. Vaimulikkond on skandinaavias jagunenud küll konservatiivseteks ja liberaalseteks, ja Eestis, nii mulle näib, jagunetakse ka rohkem konservatiivsuse ja liberaalsuse teljel. See terav vastandumine võttis eesti luterlikus kirikus enne II maailmasõda "kodusõja" mastaabid (soovitan lugeda minu uurimust "Kultuurprotestantismi ja teoloogilise liberalismi ajalugu Eestis" (Tallinn 2008)) Ma arvan, et paljud siin foorumites osalejad saaksid seda raamatut lugedes deja vu elamuse. Pesuehtsaid piiblifundamentaliste eksib konservatiivide ridadesse mõni üksik. Nii et ses suhtes oleme päris normaalne rahvas.

Humanistliku kristluse manifestiga tahtsime aga juhtida tähelepanu sellele kitsaskohale, kuidas kirikutes ja selle vaimulike hulgas siiski suhtutakse  piibli ja ilmutuse ajaloolisse dimensiooni. Kirikliku kõne aluseks võetakse piibel, fundeeritakse otsuseid kirjakohtadega,mille ajaloolist konteksti või suhtelisust ei arvestata. Mitmetes õppeasutustes pole ajaloolise dimensiooniga arvestavad teoloogid teretulnud. Nende karistamist nõutakse kiriku juhtide käest. Nende raamatuid keelatakse näiteks koguduseliikmetel lugeda. Kõlab absurdsena tänases infoühiskonnas, aga taolised otsused ongi mõeldud autorite stigmatiseerimiseks, demoniseerimiseks. Selle juurde kuuluvad ähvarduskõned põrguga, ootamatute haiguste ja õnnetuste kaela manamised ja muu taoline. Üks kõige silmakirjalikumaid võtteid on kuulutada need isikud erilise eestpalve vajajateks. Palve sellistel juhtudel on tegelikult hinnangu andmine nende isikute eludele, mõtetele, valikutele, sisuliselt hinnang kogu isiku üle. Neile tehakse aeg-ajalt kohatuid märkusi toonis "ole kiriklikum, vähem asjatundja". Ka manifestifoorumites on kõlanud mõnede tegevvaimulike üleolevalt mõnitav toon õppejõudude aadressil (a la professori- või doktorihärra).  Mul oleks veel palju öelda, aga sai niigi palju.

#267: Riho Saard - Re:

Heino Nurk kirjutab Facebookis Imbi Paju postitust kommenteerides:

"Käisin hiljuti Göttingenis, kus oli platsile, kus 1933. aastal raamatuid põletati, pandud tahvel Heine sõnadega: "Kus põletatkase raamatuid, seal varsti põletatakse ka inimesi." Ma arvan, et raamatute põletamise ajal oleks suurem osa sakslastest pidanu peast põrunuks neid, kes oleksid neile rääkinud sellest, mis vähem, kui 10 aastat hiljem toimuma hakkas."