#433: Alar Helstein -

Lugupeetud Alar Helstein,

vaevalt et kõnealuse manifesti koostamine võeti ette vaid sooviga parandada ratastooliinimeste juurdepääsu kirikuhoonetele või juhtida tähelepanu kirikukohvi pakkumise võimalusele. Taolistele asjadele mõeldakse kogudustes jõudumööda ka ilma manifestideta. Samuti pole mulle teada, et EELK-s ei sooviks vaimulikud ära kuulata koguduseliikmeid. Manifestis taunitakse selgesõnaliselt kristluse vorme, "mis ei tunnista inimese õigust ise otsustada ja vastutada; mis nõuavad inimese pimedat allumist kiriklikele autoriteetidele; mis tahavad demokraatiat kirikus asendada autoritaarsusega" ja pahandatakse, "et üks osa vaimulikke üritab selliseid ristiusukäsitlusi suruda peale kõigile kiriku liikmetele, püüdes hävitada arvamuste mitmekesisust  kirikus."

Kas ei tundu, et on keeruline arendada dialoogi, kui oma kolleege süüdistatakse autoritaarsuses, pimeda kuulekuse nõudmises ja muus seesuguses? Aga võib-olla manifesti koostaja ja toetajad ei soovigi niisuguste tagurlastega dialoogi, vaid püüavad neid hoopis kõrvale tõugata/võimult kukutada ilmaliku meedia, ühiskondliku pahameele jne kaudu? (Kuidas see võiks õnnestuda, jääb arusaamatuks.) Võib-olla kajastavad ülaosundatud read vaid manifesti koostaja isiklikke läbielamisi ja kogemusi, kuid igaüks, kes oma toetusallkirja annab, tunnistab need etteheited õigustatuks.

Kuid sedalaadi süüdistused on kolleegide jaoks haavavad seetõttu, et need on alusetud. Olles EELK-s teeninud 20 aastat tegevvaimulikuna, ei tea ma ühtki juhtu, kus kiriklik ülemus või mõni vaimulik oleks nõudnud "pimedat kuulekust". Ma ei tea ka seda, et kellelgi (olgu vaimulikul või koguduseliikmel) oleks olnud keelatud "ise otsustada ja vastutada". Näiteks endine pastor Heino Nurk võis vabalt otsustada ja ta sai ka oma valikute eest vastutada. Nii see maises elus juba kord on, et me teeme oma valikuid ise ja peame arvestama tagajärgedega.

Kiriku olemuse on hästi lahti seletanud Saksa evangeelne/luterlik teoloog Horst Georg Pöhlmann, kelle õpik "Dogmaatika põhijooned" on ka eesti keelde tõlgitud. Osundan: "Uue Testamendi järgi on kiriku mõiste monarhiline, mitte demokraatlik. Kiriku konstitueerib Jumal, mitte aga inimesed. Tuumalt on kirik vertikaalne, mitte horisontaalne suurus ja seetõttu ka oma vahendusfunktsioonis mitte demokraatlik, vaid teokraatlik-kristokraatlik" (lk 211).

Pöhlmann leiab, et mitte kiriku sisu, küll aga tema kuju on demokratiseeritav. Nii on see EELK-s olnud juba selle asutamisest peale: meil valitakse koguduse juhtorganid, sinodisaadikud, kirikukogu, konsistoorium, koguduste õpetajad, praostid ja peapiiskop. Kui see pole demokraatia, siis mis see on? Vaimulikud - alates koguduse õpetajast kuni peapiiskopini välja - annavad aru demokraatlikult valitud organite ees. Näiteks rühm kirikukogu saadikuid otsustas ligi aasta tagasi esitada peapiiskopile ja haridusassessor Ove Sanderile järelepärimise seoses olukorraga Usuteaduse Instituudis, kus kuuldavasti tehti homopropagandat. Kas see oli nii, sellele oodatakse vastust. Paari aasta eest võttis demokraatlikult valitud kirikukogu enamus vastu deklaratsiooni, mis käsitles homosuhete heakskiitmist mõnedes naaberkirikutes. Kas see polnud demokraatlik otsus? Või oli see hoopis autoritaarsuse avaldus?

Ma tahan öelda seda, et suur osa nendest asjadest, mida manifestis nõutakse (nt demokraatia, avatus kõigile inimestele, arvamuste mitmekesisus) on vähemalt EELK puhul reaalsus. Loomulikult on pluralismil ja vabadusel ka oma piirid, sest EELK on seotud oma usuliste alustega, milleks on Piibel ja seda seletavad usutunnistuskirjad. On olemas ka põhikirjas ja seadustes ettenähtud otsustuskogud, kus käsitletakse usku ja õpetusse puutuvaid küsimusi. Just seetõttu ei pea ma manifesti vormi eriti viljakaks, kuna kiriku siseasju, tema usku ja õpetust ei saa minna muutma meedia, ühiskonna, riigivõimu jne surve abil. (Olen lugenud ühe EELK vaimuliku seisukohta, et kui UI-s ei lubata õpetada praktiseerivatel homodel ja lesbidel, tuleks kool riigivõimu abiga kinni panna.)

#458: Veiko Vihuri - Re:

Tere!

Kirjutate, et pastor Heino Nurk võis vabalt otsustada ja ta sai ka oma valikute eest vastutada ja et nii see maises elus juba on, et teeme oma valikud ise ja peame arvestama tagajärgedega.

On täiesti arusaamatu, kuidas Te saate välja tulla väitega , et teate, kas teine inimene ikka võis vabalt otsustada ja kui palju ta üldse valikuvõimalusi omas või omab. Selles maises elus ja nagu vaidlustest nähtub, ka kirikuringkondades, pole isegi selles veel  otsusele jõutud, kas homoseksuaalsus on oma olemuselt isiku poolt teadlikult valitud patt või ikkagi pole ja seega pole ka  patu tagajärgedega hirmutamine eriti arukas. Pattusid on hullemaidki. Kohtupidamine ja repressioonid kuuluvad raudselt viimaste hulka.

Olles ise kogenud ja ka näinud teiste inimeste täiesti mõistetamatut tagakiusamist just seal, kuhu abivajajaid ilusate sõnadega kutsutakse ja just nende ametmeeste poolt, kelle kohuseks on inimesi õpetada ja hoida, võin öelda, et manifestistile saab lõpuks allkiri antud. Nii mõnedki manifesti toetajad on pidanud vajalikuks oma nime peita. Ju siis on, mida karta ning kaotada.

#458: Veiko Vihuri - Re:

Aitäh põhjaliku vastuse eest! Need loetletud praktilised pisiasjad olid vaid esimesed pähe tulnud näited sellest, kuidas vastutulelikkus inimeste suhtes ei tähenda kohe kristluse asendamist humanismiga. Võimalik, et koostajad ei pidanud silmas just neid, aga üks murekoht on küllap siiski see, et mõned inimesed ei tunne ennast kirikus mõne oma eripära tõttu alati hästi, olgu põhjuseks siis kaldtee puudumine või selja taga näpuga näitamine.

Muidugi eks see manifest on kord juba selline, et igaüks saab sellele läheneda oma mätta otsast. Minu jaoks on see eelkõige üleskutse mõelda, kuidas kirik tänapäeva ühiskonnas välja paistab ja kas on olemas põhjendatud vajadus teha muudatusi kiriku keelekasutuses, välises vormis, avalikes suhetes jne. Selle kohta, kus ja kuidas kellegi arvamusi on üritatud alla suruda, ei oska ma kaasa rääkida. Kõrvaltvaatajana näib, et manifesti toetajatest mõnedki on midagi sellist kogenud. Eks mõned siinsedki sõnavõtjad on püüdnud teistsuguseid seisukohti pikemalt põhjendamata justkui eksimatut autoriteeti omades tühiseks kuulutada. Arvan, et sellistest asjadest tuleb rääkida ning iga arutelu on põhimõtteliselt ikkagi positiivne ja edasiviiv. Aga tõenäoliselt tuleks manifestist välja kasvanud diskussioonile kasuks, kui arvamusavaldustes välditaks nii hooletuid üldistusi, mis võivad tabada sootuks vale adressaati, kui ka oponendi seisukoha automaatset tühiseks kuulutamist tema tausta pärast.