Olen mõelnud, mida siit nendel päevadel olen kogunud.
Kurbust, et vend ei tunne venda ega taha seletada isekeskis. Et inimlikud sidemed prevaleerivad Jumala sõna ees. Et püüdes meele järgi olla hulkadele, oleme valmis ära andma peamise - igihalja. Nimetades seda inimese armastamiseks. Nagu me oleksime võimelised armastama ilma Jumalata.

Me suundume, ilma seda tunnistamata, tunnistada julgemata või tahtmata sinnasamma, kus on suur osa Euroopast: kirik unustab sõnumi Jeesuse ristist.
Kes on siis süüdi nende ees, kes seda sõnumit kuulmata hukkuvad või kuulevad lahjendatult? Kas mitte meie.
Väga kurb on.
Aga ühel päeval on hilja.

#405: -

Olen samuti lugenud ja mõelnud, mõelnud ja lugenud ning mindki teeb see kõik, mida näen kurvaks. Jah, ka see, et vend ei tunne venda, ent seda vist pisut teistsuguses võtmes kui postituses, millele ma vastan. Ma ei leia, et arutelu peaks toimuva kusagil suletud uste taga ning et selliste küsimuste tõstatamine näitaks Jumala hülgamist. Pigem rõhutab miinu jaoks manifest just nimelt ka selgemat eristamist, mis siis ikkagi on jumalik ja mis inimlik kirikus.

Kõigepealt kurvastab mind see, et manifesti vastased näevad selles peamiselt rünnakut ning selle rünnaku põhjustajana peamiselt üht sõna, mida manifestis endas ei leidugi - homo (siinkohal on huvitav, et ohtlike homoseksuaalidena nähakse peamiselt mehi...selle hirmu lahkamisel pole aga siinkohal mõtet pikemalt peatuda). Kui ma kirjutan alla manifestile, kus seisab, et kirikusse on teretulnud kõik (loetelu), siis just seda ma ka usun ning selle väljendamine ei tähenda kohe esimesena ilmtingimata etteheidet kõikidele neile, kes oma allkirja ei anna, vaid minu jaatust sellele, et teretulnud võiks ja peaks olema "kõik, kes vaevatud ja koormatud". Kui ühe nägemuse esindajad võtavad teise seisukohtade esitamist rünnakuna, ei aseta see kedagi aruka arutelu algatamiseks soodsasse positsiooni. Kahjuks on siin näha, kuidas see üks sõna paneb väga paljud inimesed "lukku". Mind kurvastab, et inimest defineeritakse läbi selle, mida ta teeb või et tee oma kodus oma voodis ning see omakorda määrab selle, kas tema usk on "õige" või kas tal üldse on õigus end usklikuks pidada.

Sealjuures on loetletud ju tegelikult paljude teiste nn gruppide esindajaid, kes põrkuvad erinevates kirikutes nii mõnegi probleemi otsa. Olles ise naine, näen ma teravalt näiteks naiste rolli küsimust kogudustes ning probleeme suhtumisega naisvaimulikesse.

Mis mind enim üllatab, on, kui palju leidub Piibli sõnasõnalise tõlgendamise kaitsjaid (kas te tegelikult ikkagi kasutate oma argipäevas kõike, mis seal kirjas, kas te tõesti ei arvesta metafooride ja allegooriatega, ma ei usu seda. ) ning neid, kes peavad ka kirikut kui institutsiooni mitte ajalooliselt inimeste rajatuks ja kujundatuks vaid Jumalast seatuks ja puutumatuks oma struktuuris ning näevad manifestis selle lammutajat.

Lõpetuseks:

"5. Intellektuaalselt aus kristlik kuulutus eeldab maailmapildis, mõtlemises ja ühiskonnas aastatuhandete jooksul toimunud muutustega arvestamist."

Tänane kirik pole selline nagu kirik sajandeid tagasi. Homne kirik ei saa olla samasugune nagu tänane, ent muutused või kas või arutelu nende vajalikkuse üle ei tähenda usu hülgamist.

On kurb näha, kuivõrd kammitsevad inimest hirm ja eelarvamus.