#44: anti -  

 Vaevalt, et keegi nõuaks lõbustusi kirikusse. Kui mõelda nüüd suurele vaimsete otsijate hulgale Eestis, siis võib öelda, et ka nemad ei otsi lõbustusi kirikust. Eks nad otsivadki vaimset kogemust ja sõna, mis kõnetaks ja keskkonda, kus nad end halvasti ei tunne. Aga ei leia kirikust või ei julgegi sinna minna.

#49: Lea Altnurme - Re:

Küsimus on selles, et kirik ei pea olema otsekui klienti teenindav ettevõte, mis uurib, mida inimesed sealt ootavad ning püüab siis kliendinumbrite nimel nende ootustele vastata. See, milleks kirik loodi, on paika pandud hoopis kõrgemalt poolt ning seda muuta tähendab muuta kogu asi üldse mõttetuks - nagu see põhjamaade luterlikes kogudustes juhtunud ongi. Inimesed võivad ju tullagi "vaimulikust" psühholoogi juttu kuulama, kuid ajatus mõttes on see kõik sisutu ajaraisk, kohaletulnute hinged ei saa sealt midagi.

#49: Lea Altnurme - Re:  

On olemas niisugune  asi nagu Jumala kutse. Vägisi ei saa kedagi Jumala juurde ega kirikusse viia ja sellest ei oleks ka kasu. Statistika siin ei ole omal kohal.

Mina üksigi tean küllalt paljusid inimesi, kes tulevad täiesti omal algatusel, ise ning  kuulavad. Võib-olla nad järgmisel ja ülejärgmisel pühapäeval ei tule, aga siis on nad jälle kohal.

Ei arva, et šõu või põhimõtetes järeleandmine oleks pühalikkuse vääriline. Liiati ei tulda kirikusse lustima, vaid oma elu üle järele mõtlema, end läbi katsuma, uut teadmist ja jõudu ammutama. Ja muidugi  mõttekaaslastega - usukaaslastega koos olema.

Vägisi seda ei saavuta. ja kui ka mõni inimene tuleks  kohale lõdvaks lastud sõna  peale, siis ei oleks Jumalal sellest heameelt. Kindlasti ka mitte  inimesel endal, sest siis kaoks  see karge pühadus, mis teeb kirikust erilise koha. Samuti ei oleks tal sellest kasu, sest kirik ei ole lihtsalt üks koht, kus natuke laulda ja ilusat või vähem ilusat juttu kuulata.