See kiusamise jutt on mõtlemapanev.
Kas sa ei arva, kiusaja on kunagi kiusatav olnud. Ja et ühele pealtnäha süütule, korrektsele suhtlusele võib olla eelnenud terve rida varjatud kiusamise ja kiusatud olemise lugusid. Et me kõik kulgeme läbi kiusu ämblikuvõrkude, ja et seda tuleb ette kõikjal, kuhu inimene oma jalga tõstab. Vanglas, koolis, vanadekodus, kirikus...
Igaüks meist kohtub nende ämblikuvõrkudega. Osad neist on objektiivsed, välised, uued, millega kokku puutume. Teised aga sisemised, subjektiivsed, minevikutraumadest kaasa lohisevad.
Ei ole olemas ühtki katset suhelda, mis oleks puhas kiusuvõrkudest. Nii ka need manifestid, pöördumised, teoloogilised targutused. Pole vist vaja uurima hakata, kas enne oli muna või kana. Iga dokumendi ja pöördumise all on migi isiklik kiusulugu, ja seepärast ei peaks neid võtma ülearu tõsiselt

#1169: - imikule

....Ei peaks neid võtma ülearu tõsiselt? Kas ilmutasin liigset tundlikkust?

Vanglas, koolis, vanadekodus, kirikus...on tõesti lõbustav järjekord.

Ma ikka pakuks parem: kodus, koolis, kirikus, vanadekodus....ja vangla jätaks üldse välja või asendaks mõne patusevõitu lõbustusasutusega, muidugi juhul  kui lubatakse:)

Samuti ei nõustu ma sellega, et terve inimestevaheline suhtlemisprotsess  pideva kiusamisena  on normaalne nähtus. Kiusavad siiski teisi enamjaolt põhiliselt isiksushäiretega inimesed. Kui sellised omavad veel võimu, võib see kiusatutele üpris raske taluda olla.

 

Aga muidu laias laastus võib  selle jutuga nõus olla, kui võtta seda kirjutaja isiklikule kogemusele tuginevatele tähelepanekutele.