#1038: ivopill - Re: Re: Re: Re: Re: Teine Reformatsioon

Väga vinge luuletus! Omalooming?

Siiski võib kujutleda umbes samataolist tundetulva ka nende kristlaste suust väljumas, kes võib-olla homme, aga ehk ka aastate jooksul hakkavad massiliselt kogudustest ja EELK-st kui organisatsioonist lahkuma ühe või mitmekaupa, kõrbe suunas.

Võib arvata, et siis ei kõla jääjate "meie" enam sugugi nii võimsalt ja jõuliselt.

Hoone, mida paljud on üheskoos ehitanud, võib kahjustatud saada ning ka kokku kukkuda kui kasvõi kolmandik ehitajaist enda toodud kivi tagasi võtavad ja otsustavad mujal uue maja ehitada.

#1039: - Re: Re: Re: Re: Re: Re: Teine Reformatsioon

vabandan , unustasin luuletuse autori lisamast . See on Heiti Talvik. Lisan veel ühe hea Masingu teksti, see pidada küll olema mingi viimistlemata variant.

Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, naine ja laps,
on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse kärnane saps.
Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune konarais tee,
siis kui maad pole enam meil järgi, võime syydata merede vee.
Oma varjudel astume ikka ja lippudeks on meie käed,
kuna viimased siiski veel vabad on Jumala taevaste mäed.
Meie hobused kronud ja tydind, meil kondile kajaks on kont,
mõõgad roostetand aga me syda on muistendi tõrvane lont.
Varbad purunend kivide vastu ja keha on kibelev haav,
syda kaotava maleva vettind on verega lahingukraav.
Pillid auke on kulund täis ja lauludki tolm tapab eos,
aga siiski me läheme uhkelt, viled sinised karedas peos.
Metsad põlevad kuklate taga ja lõõmendab viljatu nurm,
seda tunneme hästi, et jälgib meid tontide kuningas Surm.

Aga oleme viimased kaitsjad, pillepuhuv ja närudes salk,
need, kes laastavad tonte eest väljad, ega teagi, mis töölise palk,
Inglitiibu kyll ihaldab retkel Su orjade jonnakas ind,
aga kinni ei pidada suuda eal meie, oh õnnistus, Sind
Valget ootame vahelgi Laeva, lõppev leekides järel on sild,
teame hästi, et tuhaks saab pea ka talade viimane kild.
Ainus sõber on rada ja rõõmuks, et pagenuil käes juba maa,
aga sellest ei nukrust, ei leina, et seda me näha ei saa.
Pole hoolt, kuhu sureme viimaks, sest veri on otsatult hell,
kui me osanud pilgata vaenlast, siis kumiseb julgustav kell.

Mis siis sellest, et ees on vaid ootus ja järgi on suitsune tuul,
sest me sydamed kunagi õitsvad ju Jumala jäädaval puul.
Pillipuhujad oleme sandid, kellel naist pole, kodu ei last,
ainult sinetav laotuseveer, selg Valgele Laevale mast.
On vaid hõbedast pilvedetriip, selg endale oda ja piik
ja me silmades peegeldub suur kõrbe taganev Jumalariik.