#807: Toomas Jürgenstein - allakirjutanu

Kaunist päikeselist pühapäeva Toomas Jürgensteinilegi!

Toomase arvamusavaldusi olen alati oodanud, sest hindan nende kaalutletust ja rahulikkust. Isegi kui kõiges ei pruugi nõus olla. Kui ainult teisedki foorumlased suudaksid ligilähedaseltki sarnast joont hoida. Või vähemalt püüaksid.

Kindlasti ei tuleks halvustada ega demoniseerida Manifestile allakirjutanuid. Igal neist oli hea subjektiivne, küllap ehedalt aus motiiv seda teha. Kindlasti puudutas Manifesti tekst midagi, - mitte ainult kirikus tervikuna, vaid igaüht isiklikult samuti. Ma ei arva muide, et selle puudutuse tugevust ja mõju tingimata positiivsuse skaalal tuleks hinnata. Ka rusikalöök näkku või varjatud rafineeritud salvamine, mis auditooriumi enamikku ei puuduta ja arusaamatuks jääb, tabab ometigi täpselt(!) – just nii!, TJ, - neid, kelle pihta see on sihitud.

Õige, Manifest puudutab meid erinevalt ja TEISITI. Just seda pean Manifesti olulisimaks puuduseks. Kuna “kõik ühes” kiriklike väärnähete loetelu äratab igas lugejas omi ebameeldivaid, ehk traumaatilisigi mälestusi, siis on lihtne tulla oma solvumise, kibeduse, hingevaluga keskpõrandale kokku ja tühjendada sinna oma hingekarikas.

Ja edasi? Mida peale hakata selle mitte just meeldivalt lõhnava kaootilise kuhjaga, mille ümber tantsu lööme ja igaüks oma kondikest-kaltsukest-koorukesekest sealt kõrgele välja tõstame ja osalt nendega ka üksteist loobime?! Kas nüüd, kui kogu kibedus on kokku löödud, oskame sellega midagi rohkem peale hakata? Mis on selgemaks ja kergemaks saanud? Just seesamune Manifesti mitmetimõistavus, ambivalentsus, ebakonkreetsus on selle nõrkus, ja mitte tugevus. Loosung “davaite žitj druužno!” selle haisva pilve sees mõjub kurioossena.

TJ: „kui tahta mingi asi ummikusse ajada, siis võib lõputult jääda täpsustama sõnade tähendusi, iga üksikut punkti jne.” – See käis ilmselt minu pihta…

Vabandust, asi jooksis ummikusse just seetõttu, et põhimõisted olid ebamäärased, ja põhjustasid sellistena vääritimõistmist, müra ja haavumisi. Saamaks üksteisest õieti aru, mida keegi mõtles mingi väljendusega (nt. humanistlik kristlus), ei ole muud võimalust kui asi tagantjärgigi konkreetsemaks ja täpsemaks ajada. Vastasel korral ei tule mõtestatud keskustelust midagi välja, vaid püütakse omi tõdesid teistest üle karjuda. Usutavasti see ei ole ka Jürgensteini ideaal.

TJ: “Mulle oli oluline manifesti peajoon, mis rõhutas, et mõtleme koos, äkki on meile usuelu ülesehitamises midagi kahe silma vahele jäänud, ja sellega võisin rahulikult nõustuda.”

Aamen. Kui see vaid nii oleks. See ÜHESKOOS mõtlemine. Omas meeles kujutanuks ma seda ette nõnda, et Lahe (või keegi teine) ärgitaks neid probleeme käsitlema esmalt siseringis, kolleegide seas, nt. vaimulike listis, Vaimulike Konverentsil jne. Nii nagu Jürgensteingi saab oma koolimuresid jagada direktori kabinetis ja õpetajate toas. Me kõik vajame supervisooni, kuid seda on leida vähemalt samatasemeliste seas, veel parem aga pädevamate poolt. See võimalus oli ka Lahel. Miskipärast aga jooksis Lahe neid valukohti lahendama põllule, turule, rahvamasside sekka, ilmalikku meediasse, kus nellikalikovad ja iivimassod, - ise oma uskmatust ausalt tunnistades, - hakkavad EELK vaimulikele ja ilmikutele ekspertideks. Isegi EKN, kellele see pöördumine mõeldud oli, sai sellest kuulda alles meedia vahendusel. Usutavasti Jürgenstein, kui tema abikaasal on väike rahaprobleem või mingi suhtesõlm lahti harutada, ei saa sellest naabrinaise või ajalehe vahendusel teada. Kui saaks, siis tervitaks?

Muidugi on meil palju rääkida kirikuelu valupunktidest. Tehkem siis seda. Inimlikult ja vennalikult, - kui soovite, humanistlikult. Mitte fanfaariga teisele kõrva puhudes, mitte manifestidega näo ees vehkides, mitte küla pealt pereprobeemidele abi otsides (kui muud kõige lihtsamadki võimalused on proovimata), mitte segaseid signaale välja saates.

Kui terve selle koletu segase probleemikuhjaga, mis ilmarahva ette toodud, ei oska nüüd midagi mõistlikku peale hakata, siis teen ettepaneku sõnastada ja seada tähtsusritta kõik see, mis kiriku juures ei meeldi: invaradade puudumine, kehvad jutlused, arrogantsed vaimulikud, … kuni sinnamaale välja, kas põrgust ja hukkaminekust tohibki enam kantslis rääkida, ilma et “vihakõneleja” silti külge ei saaks.

Ehk tuleks räästa alt vihma kätte tagasi. Ikka natuke kuivem tunne...

#824: Sohvi - Re: allakirjutanu

Kui terve selle koletu segase probleemikuhjaga, mis ilmarahva ette toodud, ei oska nüüd midagi mõistlikku peale hakata, siis teen ettepaneku sõnastada ja seada tähtsusritta kõik see, mis kiriku juures ei meeldi: invaradade puudumine, kehvad jutlused, arrogantsed vaimulikud, … kuni sinnamaale välja, kas põrgust ja hukkaminekust tohibki enam kantslis rääkida, ilma et “vihakõneleja” silti külge ei saaks.

Tähtsuseritta ei oska spontaanselt panna. Aga mõne näite probleemkohtadest kirikus - konkreetselt EELK-s - võiks ju tuua küll.

Juba mitu aastat tegutseb avalikus ruumis - ilmarahvale näha - veebiajakiri "Meie Kirik". Et tegtuseb ja nii järjekindlalt ja innukalt jne, on tunnustustvääriv. Kahetsusväärne on see, et tegemist on maailma luterlike kirikute kontekstis täiesti marginaalset positsiooni esindava lehega. Sealt leiab muidugi nii mõndagi head, aga palju ka "vihakõne" ja üldistavat-mitteeristavat lahmimist Euroopa kirikute vastu jne. Kuna kahetsusväärsel kombel ei ole "normaalsem"-"tavalisem" luterlik mõte küberruumis taoliselt esindatud, siis jätab see "luterlusest" väga ühekülgse ja vildaka mulje. Ja sellise, mis tegeleb pidava vingumise ja tõrvamise ja manamisega. Ei mõtle, et MK peaks kaduma. Küll aga, et EELK-s oleks vaja ka tasakaalukamaid ja (Eesti) evangeelse-luterliku usu- ja mõttetraditsiooniga paremini seotud ajakirju.

Uus noortele mõeldud leeriõpik EELK-s on ikka väga nõrk. Väike parandusvõimalus oleks lisamaterjalide kaudu, mida autorid lubasid elektrooniliselt jätkuvalt täiendada. Lubaduseks vist see jäigi. Vaja oleks paremaid leeriõpikuid! Kui omal pole aega/jõudu ise teha, siis võiks valida olemasolevaid parimaid ja tõlkida.

Jumalateenistuste jne osas on liturgiakomisjon keskendunud esimese poole aastatuhande p.Kr. jumalateenistuse elementide taasintegreerimisele. Vähemalt samapalju tähelepanu tuleks aga pöörata uutele elementidele ja jumalateenistusvormidele, mis peajumalateenistuse kõrval (mitte asemel) aitaksid ehitada silda tänapäeva Eesti usu- ja kirikutraditsioonikaugete inimesteni.

EELK kodulehte on juba ammu tahetud muuta interaktiivsemaks ja portaalilaadseks jne. Ehkki praegu teatud infod on ju hästi kättesaadavad jne, on EELK peamine internetikodu ikkagi üsna ajast ja arust.

Jne.

#824: Sohvi - Re: allakirjutanu

Tänud, Sohvi, mõtete eest! Hetkel sain selgeks, et ma ei jõua mind puudutavatele kirjadel vastata. Ainult niipalju, et sõnade tähenduse täpsustamise koha pealt ei pidanud ma Sind/teid silmas. See on juhuslik kokkulangevus.

#824: Sohvi - Re: allakirjutanu 

 "kuni sinnamaale välja, kas põrgust ja hukkaminekust tohibki enam kantslis rääkida, ilma et “vihakõneleja” silti külge ei saaks"

...tuleb kirikusse kuriteo ohver, on seal elus esimest korda, loodab tuge. Ja sa põrutad kantslist "patust, põrgust ja hukkaminaekust", otsa ikka hingevaenlasest ka. Tunneb see vaeneke, et teda süüdistatakse selles, mis temaga juhtus. Läheb ära, tagasi ei tule. Äkki räägiks inimesega, enne kui kantslist põrutama hakata?

#824: Sohvi - Re: allakirjutanu 

 tuli veel meelde. Küsimus on selles, kas pattu vihata või inimest armastada. Esimesel juhul on põhitooniks pidev vihakmine (kurjad pühad) ja teisel armastus.