Tuli meelde, et kunagi lugesin ühe autori (vist H. Zahrnt) arvamust kiriku moderniseerimise, demokratiseerumise, humaniseerimise jne kohta. Ta ütles umbes nõnda, et taolisel juhul inimesed:
1. muigavad ja ütlevad, et kirik on üksjagu hilise ärkamisega,2. küsivad, milleks sellise jutu juurde kristlik salat? Ja minu teoloogia-alaste õpingute ajal (mitte küll UIs, vaid ühes teises õppeasutuses) pani õppejõud meid arutlema kiriku ja ühiskonna vaheliste suhete teemadel. Küsimus oli selline: Ühiskond areneb ja muutub kiiresti. Kas kirik peaks 1. samasugust kiirust arendama ehk "ajaga kaasas käima") või 2. viimase võimaluseni vastu punnima ja lõpuks paratamatust tunnistades ikka laskma ennast ajal ja moevooludel kaasa rebida või 3. lõpuni enda õpetusele ja printsiipidele kindlaks jääma. Mitte kartma enesekeskseks sektiks muutumist, mitte hirmunult statistilisi näitajaid piiludes jne.jne. Mäletan, et domineerima jäi kolmas variant.

#207: Tiit -  

 Kes lõpuni vastu peab, see pääseb.