Austatud Jaan Lahe, oled valmis manifesti üle arutama. Tahaksin lisada sellele ühe remargi (ehkki järgnevat teemat ei tasu üle tähtsustada). Vaadeldes homoseksuaalse käitumise legaliseerimise praktikat Eestis ei saa küll rääkida demokraatiast ega avatusest. Hoolimata avaliku arvamuse küsitlustest, mis viitavad elanikkonna enamuse üsna selgele vastuseisule selles küsimuses, jätkavad võimuinstitutsioonid selle ühekülgset propagandat. Juhul, kui EELK asjakohane deklaratsioon, mis on suunatud küll välispartneritele ning EKN-i seisukohavõtt selles küsimuses liigitatakse samuti "vihakõne" hulka, siis jääb vaid küsida, kas ja millised võimalused on jäänud avalikus debatis "arvamuste paljususele", "demokraatiale", "avatusele"? Eelkõige ühiskondlikus plaanis on just neid väärtusi silmas pidades väga oluline, et kirik toob esile oma õpetuse. See, et see kattub ka rahva enamuse arvamusega, lähendab mõlemat teineteisele ning viitab olukorrale, et kirik ei taotle idealiseeritud minevikku, vaid elabki olevikus. Muidugi võib väita, et rahvas eksib ega saa aru, kuid taoline väide pole just väga demokraatlik. Kas kirik peaks oma õpetust kaasajastama? Arvestades homoseksuaalide suuremat haigestumust suguhaigustesse, suuremat suitsiidsust, homopaaride kooselu suhteliselt lühemat püsivust võrreldes heteropaaridega ka riikides, kus kooselu on juba aastaid õiguslikult reguleeritud... Arvestades lapsendamise küsimuses lapse õigust oma bioloogilistele vanematele ning homopaari kasvatatavate laste suuremaid psüühikaprobleeme võrreldes OMA ISA JA EMA kasvatatavate lastega, napivad usuvälised argumendid seniste seisukohtade muutmiseks. Vastupidi, võime näha, et traditsioonilise õpetuse järgimine taotleb parimal viisil ühist hüve.

Manifestis peetakse oluliseks eristada Pühakirjas jumalikku-igavest ja inimlikku-ajalikku. Kuna iga organisatsioon vajab toimimiseks teatud reeglistikku, siis paluksin Sul defineerida, millisest reeglist taolise eristamise puhul lähtutaks? Kui kirik on tavapäraselt arvestanud oma traditsiooniga, siis millest peaks lähtuma 21. sajandil?

#79: Illimar Toomet -