#57: - Re:

Aga keegi ei olegi ju rääkinud tantsimisest ja pillimängust või mingitest "nõidustrikkidest", minu arust Lea ütles siin eespool väga ilusasti, et oluline on inimesi kuulata,rääkida inimesega, mitte inimestele - püüda mõista konkreetse inimese seisukohti ja vajadusi, olla tema jaoks olemas.  Aidata inimesel kutset ja Kutsujat ära tunda. Aidata otsida lunastust, mitte püüda ise lunastada. Ja ma ei taha selle jutuga öelda, et meie kirikutes seda üldse ei tehtaks, arvan lihtsalt, et seda saaks veel enam teha. Need, kes on tulnud on tundnud kutset, saanud puudutatud, aga ehk siiski peaks tegelema enam ka nendega, kes ei ole seda kutset veel ära tundnud, sest kõik on ju kutsutud.

#63: Kerstin Kask - Re: Re:  

 Ärge arvake, et seda ei ole tehtud. Ja tehakse veel ja pidevalt.

Aga mõelge ka sellele, kui sageli heidetakse just ilmalikus meedias ette ajupesu, propagandat, värbamist. Isegi kirikukellade helistamine on päevakorral olnud kui segav faktor. Mis sünniks, kui ka nt luteri kiriku esindajad hakkaksid ukselt uksele käima? Tänaval tavalise linnakodanikuna olen küllalt häiritud mulle pidevalt pakutavast sektide  trükimaterjalist või  lausa nõudest minna jehowistide koosolekutele või kuulata mormoonide õpetust. Minu tavaline vastus on olnud - palun tulge pühapäeval  sellesse ja sellesse kirikusse. Jah, siis on jutul lõpp.

Las tulevad need lapsukesed, kes tahavad tulla. Vaadake korraks, kuidas kutsutakse pühapäevakooli, kuidas kutsutakse leeritundi, kuidas korraldatakse missio-üritusi (sh lauludega), kirikukontserdidki  peaksid rahvast kutsuma - nii harjutamise mõttes esialgu.

Ja ärge unustage, et ka õpetajad väsivad. Mitte ainult ametlikust bürokraatiast ja ilmaliku  arvamuse pealetükkivast survest, vaid ka  tihedast töögraafikust (ilmalik sõna :). Ja ometi korraldavad nad leinarühmi, palvegruppe, alulukooride tegevust ja palju muud.