Kui inimese mõõt saab olla kiriku mõõdupuu, kuidas siis Jumala - nii ebainimliku sinna sisse mõõdame, kas hääletades, kuivõrd ta rahuldab meie vajadusi ja lubab järgmiseks valitsusperioodiks meile meelepäraseid lubadusi. Kui indiviidi üksikarvamus peab olema nõustumiseks kõigile teistele, kuis siis üksmeel saab olla koguduses. "Igas kloostris on ju ikkagi oma kord" ja ühised kokkulepped kuidas valitsetakse, mida tohib ja mis ei sobi, kuidas aktsepteeritakse otsuseid, on igas kirikus erinev. See ei ole ju sama ortodoksis ega katoliikluses, ei luterluses ega vabakogudustes. Erinevad kirikud on erinevalt asju mõistnud ja erineva ajaloolise traditsiooni ja arusaamaga ja just selle pärast on nad erinevad. Demokraatia ja humanism nõuabki, et ei oleks mitte igaühel oma mõõdupuu, millest lähtutakse, vaid ühine huvi, -hüve ja -osa oleks võimalikult lai, sellest ka erinevate traditsioonide rohkus. Luterikirikus on sinodaalne printsiip vägagi tugev praostkonna ja koguduse tasandil. Sealt tuleks alustada ja mitte manifesteerida...

#4: Arho - manifest 

 Mitte manifesterida? Miks mitte?

#4: Arho - manifest