Humanistliku kristluse manifest

Kristluses on suuresti läbisegi jumalik ja inimlik. Jumalik pärineb Jeesuselt, inimlik algkristlastelt, Pauluselt ja teistelt UT autoritelt, olles suuresti nende isiklik usukogemus ja selle tõlgendus. Kui lisada siia veel ligi 2000 aastat inimlikku traditsiooni, tõlgendusi ja selgitusi, siis on päris raske kristlusest Jeesust ennast ja tema õpetusi üles leida. Õnneks on neid siiski meile evangeeliumites talletatud. Kuid ometi - aastatuhandetega on Jeesuse Jumalakeskne usk kristluses teisenenud Jeesuse keskseks usuks, uskumise asemel nii nagu uskus Jeesus on domineeriv usk Jeesusesse endasse, maisest inimesest Jeesusest, kellest oma elus eeskuju võtta, on läbi kristluse saanud taevane Kristus, kellega inimesel on ennast raske kui mitte võimatu samastada ja võrrelda, Jeesuse õpetuste dialektilisus ja paindlikkus on kristluses muutunud dogmaatilisuseks - selleks samaks jäikuseks, mida omal ajal Jeesus juutide juures ületada püüdis. Ning eks neid inimlikke lisandusi, mugandusi ja lausa leiutisi ole kristluses veel küllaga. On olnud sajandite kestel, on ka täna.

Kuid ka kõiges selles inimlikus, mis osaliselt juba algkristluse läbi Jeesuse õpetustele lisandus ja mida lisandus sajanditega veelgi enam, on seda jumalikku siiski leida - seda just tänu siiralt Jumalat otsivate inimeste isiklikule värskendavale jumalakogemusele ja selle jagamisele oma kaaslastega.

Kui kristlus ja kirik soovib uueneda, siis tuleks tagasi minna Jeesuse enese juurde ja alustada taas temast, püüdes inimlikud lisandused kõrvale jätta. Seda ei ole võimalik teha kuidagi loogiliselt, see pole teoloogia mängumaa ega saavutus - sel teel peab inimesele valgust näitama tema isiklik usk ja usukogemus. Jeesuse õpetuse kese oligi ju inimese isiklik jumalakogemus, isiklik osadus usus oma taevase Isaga, kes on kohal igas inimeses. Kogudus on see inimkeskkond, mis ühelt poolt aitab inimesel mitte eksida sellel väga isiklikul ja alati individuaalsel kogemuslikul teel, teisalt aga rikastab iga üksikisiku usuosadust sünergiaga, mis sellises elavat usku endas kandvas koguduses paratamatult tekib, kui see kogudus ei eksi ilmalikesse moetrendidesse.

Eelnevast lähtuvalt oma kriitika ka selle uduse ja arusaamatu manifesti suhtes esitasin - manifest puudutab vaid kristlust väga pinnapealselt, suutmata sügavuti minna - mitte ei otsi inimest Jeesust tema elu ja elava usuga, vaid vaagib tänase kiriku vahekordi tänase ilmalikustuva maailma tõekspidamistega, püüdes kirikule lisada trendikat demokraatiat ja postmodernset humanismi, taotledes kirikus mingit arvamuste pluralismi ja vaadete valimatut võrdsustamist, koguduses vastavalt inimõigusi, sõnavabadust jms. jne.

Kõik see on väga pindmine, väga kauge, lausa vastanduv sellele, mida kristlus ja kirik - sisuliselt aga iga Jumalat otsiv ja igatsev kristlane - tegelikult oma usuelus vajab. Seistes oma taevase Isa ees Tema lapsena - aga nii me seisame Tema ees kogu oma elu ja iga oma eluminuti - on mõttetu nõutada Tema käest endale inimõigusi, demokraatiat, humanismi, arvamuste pluralismi tunnustamist, sõnavabadust kuni oma arvamuste võrdväärseiks tunnistamist Isa jumaliku tahtega.

Jumal on hea. Kui Jumal meie sellise inimliku rumala manifesti Temale enesele meil teoks teha laseb - aga Ta jätab inimesele alati vabaduse oma rumalused teoks teha - kas siis meie suhe oma taevase Isaga kõige selle läbi avaneb, rikastub, süveneb, avardub?

Ma kardan, me kaotame sellegi, mis meil oli, sest "sest kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on".

Kiriku ja avaramalt kristluse uuenemine ei alga mugandumisest ühiskonna ajalike ja meie silme all lausa mõranevate, kohati destruktiivsete trendidega, vaid Jeesuse isiku ja õpetuse üha sügavamast mõistmisest ning inimese isiklikust usuosadusest meie kõigi taevase Isaga, vastavalu iga uskliku isiklikust vaimsest tõusust, avardumisest ja täiustumisest Jumalat otsiva ja Jumalat leidva isiksusena. Kaasaminek ühiskonna ajalige moetrendidega pole see, mida nimetasin kristluse ja kiriku esmaseks vajaduseks ja võimaliku uuenemise aluseks juba eelpool. Ning selleks meie ajastu esmaseks vajaduseks on - kordan - jumaliku muutumatu, ajatu tõe, mida esitas oma õpetustes Jeesus, taasavamine ja uuesti sõnastamine kaasaja inimesele arusaadavalt, mõistetavalt, järgitavalt, ning sellest lähtuv reaalne isiklik usuelu, otsimaks ja leidmaks endas elavat osadust Meie Isaga taevas.