Humanistliku kristluse manifest

Sa kutsusid üles avalikult debateerima mitte- ja antihumanistlike ilmingute teemal kirikus.
See ei ole eriti õnnestunud, kui sa ei ei pea silmas “debati” all mingit rahvalikku hääletust meedias teemal “kas homosid taunitakse ja kiusatakse kirikus” vms.


Minu küsimused on:
1. kas hindad “Humanistliku kristluse manifesti” menetlemise viisi (EKN kuuleb temale suunatud sõnumist alles meedia vahendusel) õnnestunuks?
2. kas hindad “Humanistliku kristluse manifesti” avaldamise ajastatust õnnestunuks?
3. kas teadsid ette, et sa ise ei saa enda poolt tekitatud debatil siin foorumis sellel osaleda?
4. kas sinu arusaam debatist ongi selline, et seda peetakse nagu kirimale simultaani: vahetu suhtluse, vahetu malemängu asemel mingi kirimale intervalliga 1 käik kuu jooksul, sedagi ähmases lootuses, et kunagi määramatus tulevikus on ehk loota ka ülejärgmist käiku?
5. kas on lootust, et osaled kunagi enda poolt kokkukutsutud debatil in live (mujalgi suhtluskeskkonnas)?
6. kas EELK Kirikukogu on demokraatlik institutsioon (põhimõtteliselt)?
7. kas EELK Kirikukogul mullu vastu võetud otsus homoseksuaale EELK-s mitte laulatada on kuidagi puutumuses “Humanistliku kristluse manifestiga”?

Need 7 testküsimust eeldavad lihtsaid “Jah/Ei”-vastuseid. Mis ei välista selgitusi, kommentaare.

Paar sisulist küsimust, mis vajavad põhjalikumat lahtikirjutamist, lisaks:
1. mida mõistad “kirikus leviva vihakõne” all konkreetselt?
2. kas sinu meelest kirik, pidades ühiskonnaga dialoogi, evib igavikulist tõde samal määral, (või rohkem/vähem) kui tema kujuteldav dialoogipartner?
3. kas säärane kiriku ja kujuteldava ühiskonna vaheline dialoog oleks teoreetiliseltki võimalik?           /Rõhutan sõna “kujuteldav”, kuna minu nägemuses ei eksisteeri meil säärast ühiskonda, kus oleks üheselt mõistetud ja formuleeritud mistahes eluküsimused alates Eesti osalemisest EL päästepaketis ja lõpetades sellega, kas homoseksuaalne intiimsuhe on taunitav või mitte. Seesamune “ühiskond”, kellega sa kutsud kirikut (ideoloogiliselt) lõimuma ja dialoogi pidama, kujutab endast tegelikult palju erinevaid inimesi, kel igaühel on taskus oma personaalne postmodernne tõeke. – Kellega neist peaks kirik sinu nägemust mööda dialoogi pidama? Kui võrdne võrdsega? Nt. kas Margit Sutrop TÜ Eetikakeskusest oleks adekvaatne ja legitiimne “ühiskonna” eestkõneleja? Või kes siis? Kas üleüldse näed sellest “ühiskonnast” (väljastpoolt kirikut) kedagi, kes ise kibeleks kangesti kirikuga dialoogi pidama ja kannatab kuidagi selle all, et teda ei võeta jutule?

Meie ise siinpool lauda võime tülitseda, muretseda, põdeda, et äkki oleme suletud, stagneerunud ja kuidagi vääritud partnerid “ühiskonnale”, samas märkamata, et teisel pool läbirääkimiste lauda pole mitte kedagi, keda huvitaks mingi sisuline debatt kas EKN-i või mõne selle liikmeskirikuga./