Humanistliku kristluse manifest

Jeesus õpetas meile kolme armastamist:

1. pojalikku - inimese suhe Jumalaga - usk kui usaldamine
2. vennalikku - inimese suhe inimesega - teenimine
3. vanemlikku - "Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!"

Need kolm oma armastuse teostamist pole erinevad ega vastanduvad. Need kolm on kõik koos üks ja seesama armastus ja üks ja seesama armastamine - on ühe armastuse kolm erinevat teostamist olenevalt sellest, kelle suhtes me oma armastust teostame. Mu jutt pole siin ei targutav ega teoreetiline, vaid igale meist teada ning kogetud - me kogeme neid kolme armastuse ilmnemist oma maises elus: me oleme usaldavad lapsed oma maistele vanematele, me oleme teenivad vennad ja õed oma kaaslastele, me oleme hoolivad vanemad oma lastele.

Need samad kolm armastuse teostamist - ühe armastuse kolm erinevat väljendumist - ongi see suhe, millena Taevariik on siin ja praegu ja igas meist. Kui me vaid valime armastamise - valime teadlikult headuse teostamise.

Taevariigi kohta on palju erinevaid arusaamu. Üks neist seostub Jeesuse teise tulemisega Maale. Selle kohta aga - vaadeldes asju inimlikust vaatepunktist - võiks öelda, et Taevariik ei sõltu niivõrd Jeesuse teisest tulemisest Maale, maisesse maailma. Sest Taevariik, millest rääkis ja mida õpetas Jeesus on juba siin ja praegu kohal, oleneb vaid meist, kas me siin ja praegu oleme selle riigi kodakondsed... või me pole. Me ei pea mitte sedavõrd ootama Jeesuse teist tulemist, kui olema valvel selle suhtes, et me ei langeks oma Taevariigi kodakondseks olemise staatusest tagasi ja ära. Ustavus on seeläbi tänase uskliku kõige esmasem kohustus Jeesuse ja iseenda ees.

Jeesuse teise tulemise kohta aga seda, et vaid Isa taevas teab seda tundi, mil see toimuma saab. Kuid olenemata selle tunni saabumise ajast me ei tohiks unustada, et me kõik ja eranditult seisame Jeesusega vastamisi õige pea - see juhtub siis, kui meie ajalik maine tee lõppeb.

Taevariik pole ka surmajärgsus. Surm kui paratamatu bioloogiline fakt ei lahenda meie jaoks ära praktiliselt mitte midagi. Mitte enamat kui tähendab õhtune magamaminek ja uni - see ei tee meid automaatselt teiseks kui me seda niigi oleme. Ammugi ei saa surm kui bioloogiline fakt kuidagi väärtustada meie elu siin ja praegu.

Meie elu väärtustab meie teadlikkus oma kõrgest pojaseisusest jumalikus Taevariigis, mis on kohal siin ja praegu ja kuhu kuulumine on igaühe käeulatuses. Lähemalgi - see võimalus võtta vastu oma poja staatus Jumalale ja venna saatus inimestele on igas meist olemas praegu.