Lähtudes Jaan Lahest 1113:
1. Humanism pole midagi väärt, kui selle aluseks, keskmeks, teljeks ja ideaaliks pole jumalikkus. Inimlikkus ilma jumalikkuseta on tavaline loomalikkus (vt. mu nr. 1097). Niisiis pole vaja asetada inimlikkust sellele kohale, mis on määratud jumalikkusele. Pole vaja taotleda inimnäolist kirikut, vaid on vaja soovida jumalanäolist kirikut. Jumalanäoline kirik rahuldab kõige paremini inimest, inimnäoline kirik poleks enamat kui kohvik, kultuurimaja, huviring või diskosaal - või mistahes muu inimlik koht selles inimlikus maailmas. Inimnäolisus ongi põhjus, miks maailm on üha kaugem kirikust - inimlik ei rahulda Jumalat otsivat inimest. Kui ta tõesti Jumalat otsib. Jeesus polnud humanismi õpetaja, ta oli taevariigi õpetaja. Taevariiki humanismiga inimlikuks ja maiseks piirata või kuidagi nii rikastada püüda - see on päris vildak arusaamine asjadest minu meelest. Pealegi - ühiskond pole see, kes peaks olema eeskujuks kirikule - peaks olema ikka täpselt vastupidi.
2. Ilmselt pole nii oluline teemapüstitus see, et mis on muutumatu kristluses ja mis on muutuv. See on ehk üldse valesti küsitud küsimus. Esiteks - ükski kristlik ja inimese sõnastatud tõde pole absoluutne - me ei saa juba seepärast kunagi selles kristluse nn. "muutumatus osas" põhimõtteliselt kokku leppida. Üldiselt on selleks... Jumal kui Meie Isa. Tema ei vaja kokkuleppimist. Nn. "muutumatu osa" sõnastamine pole seeläbi ei vajalik ega ka võimalik. Põhimõtteliselt. Teiseks - kui olekski - siis on siin veel sama suur tõke ja tõrge - igaühe katsed seda põhimõttelist võimatust oma isikliku mõistekasutusega sõnastada... Kokku on see kõik mõtteta katse.
3. Küsimus on järgu võrra sügavam ja olemuslikum kui "muutumatu osa" ja "muutuva osa" teostamatu eristamine. Küsimus on, kuidas õpetada ja aidata inimesi otsima ja leidma selles relatiivses, muutuvas, teisenevas ja arenevas maailmas reaalset elavat isiklikku suhet oma taevase Isaga. Ja kui selliselt mõista olulist küsimust, siis osutub, et igasugune humanism, korralduslik demokraatia, "muutumatute osade" otsimised jms. on ca 5 järgu teemad või tarbetu ajaraiskamine ja lõputute konfliktide allikas selle ainsa ja olulise - elava ja reaalse kõrval. Kui see elav suhe Isaga on olemas, see osadus valgustab valgeks ka kõik need pimedad nurgad ja kaotab need karid, mille otsa me omaenese pimeduses komistame.
4. Kiriku kui institutsiooni pühastamist tuleb vältida. Kuid teisalt - et selle institutsiooni kese ja elav tuum on Jumal, siis on see sama võimatu, kui eraldada vorm oma sisust. Need kaks on reaalsuses üks tervik, üht pole teiseta. Nii ka kirik kui institutsioon ja kirik kui kogudus - need pole kaks eri asja, vaid ühe ja sama sama kaks seotud ja paratamatut aspekti ning neid lahutada on sama võimatu kui inimesel elada ilma kehata.
5. Kirik ega kogudus pole koht demokraatia viljelemiseks. Korralduslikult poolelt lähtudes - kirik kui institutsioon vajab paratamatult hierarhilist juhtimist nagu seda vajab iga muu institutsioon, asutus, ettevõte, firma, mistahes inimkooslus. Korralduslikes küsimustes pole demokraatia paraku võimalik. Õpetuslikust poolest lähtudes pole demokraatia samuti võimalik ega mõeldav - et noorem vend õpetab vanemat, et tõe üle asutakse hääletama, et kehtestatakse mingi arvamuste pluralism, sõnaõigus, sõnavabadus jms. Kirik on nagu Taevariigi saatkond ja esindus maa peal, taevariigi suhted aga pole mõistega "demokraatia" hõlmatud ega saagi olla. Kirik on vaimne koolitus koos oma teoreetilise ja praktilise poolega. Vaadatagu tavalist kooli - demokraatia seal on mõeldamatu. Tavalises koolis on meile selge, kes on õpilane, kes on õpetaja, mis on õpetus ja kuidas seostada õpetamine kooli korraldusliku tegevusega, et see kõik toimiks ja vilja kannaks. Muud polegi kirikus vaja kui mõista, mis kirik inimesele reaalselt on - see asetab õpetusliku ja korraldusliku poole suhted omadele kohtadele.
6. Valgustatus - osaduslikkuse määr taevase Isaga - on peamine kriteerium, kes on kes kirikus. Jeesus õpetas teenimise religiooni. Kiriku silmatera ja pesamuna, kelle jaoks kogu see kirik üldse olemas on, keda kirik tervikuna teenima on kutsutud, on too kõige kaugem ja vaimselt väetim seal kirikus. Kui keegi kiriku juhtidest on selle unustanud, võiks talle seda siis ka meenutada.
7. Küsimused kaasaja kirikuga ulatuvad tegelikult kristlike õpetuslike alusteni. Sellest oli eespool - et iga uus ajastu nõuab ajatu jumaliku tõe uuesti esitamist, avamist, mõtestamist, sõnastamist ajas muutuvale inimesele arusaadavalt. Just sellel tasandil on muutused ja arengud kirikus ja kristluses vajalikud - ajatu jumaliku tõe uuesti ja puhtamana esitamise tasandil - tasandil, mis vastab kaasaja inimese arusaamadele ja vajadustele. See on kestev arenguline protsess ja seda pole võimalik teostada ühe reformiga. Manifestis pakutu selle aluste uuesti esitamise vajaduse tasandini ei ulatu ja on minu jaoks seeläbi vaid kosmeetiline, pindmine kava. Eksi viiv tasand oma rõhu asetamisega nn. "humanismile" ja "demokraatiale", mis pole muud kui tavaline inimkesksus ja ilmalikkus. See on vastupidine jumalakesksusele, mida näen kristluse, kiriku, koguduse ja ühiskonna esmase vajadusena läbi ajastute.
Tallinn