Humanistliku kristluse manifest

Jaan Lahe:
Head sõbrad! Lugedes siinseid kommentaare leidsin ma, et kuna paljud küsimused korduvad (erinevas sõnastuses ja erinevate rõhuasetustega), siis on mul kergem kirjutada manifestile üks põhjalik kommentaar kui vastata igale küsimusele eraldi. See annab mulle võimaluse seletada ka lahti asju, mida keegi küsinud ei ole – ehk aitab seegi paremini kirjutatut mõista.
Esmalt pean kahetsusväärseks, et osa inimesi on võtnud manifesti rünnakuna oma isiku vastu. Kinnitan, et eesmärk polnud rünnata ühtegi isikut ega ka kirikut kui institutsiooni (kuhu ma ka ise kuulun), vaid visandada nägemus kirikust, nagu see meie, manifesti koostajate ja manifestile allakirjutanute meelest, olla võiks, pretendeerimata seejuures absoluutse tõe valdamisele. Manifest toob välja ka üldisi probleeme ning tendentse, mis meid häirivad ja meile muret teevad, kuid teadlikult oleme hoidunud näidetest – manifest kui vorm lihtsalt nende lisamist ei eelda. Kuna konkreetsed näited oleksid paljuski isiklikud ja seotud paratamatult isikutega ja me ei taha kritiseerida mitte isikuid, vaid tuua esile probleeme, komplitseerib see näidete toomist. Ja kui mõned manifesti kriitikud on öelnud, et me oleks pidanud esitama siin tõstatatud probleemid mingitele kirikusisestele otsustuskogudele, siis olgu öeldud, et me kaalusime seda võimalust ja läksime teist teed, kuna paljud probleemid, mida puudutame, huvitavad ka kirikuvälist ühiskonda ning kuna ühegi otsustuskogu pädevuses pole muuta hoiakuid ja mõtteviise. Kuid just viimastega tahame me polemiseerida. Ühtlasi tahtsime ka manifestiga öelda, et meie arusaama järgi on kirik kui organisatsioon „kirik altpoolt“ – igal kiriku liikmel on õigus tõstatada küsimusi, mis talle on olulised ja teha seda avalikult – juhul, kui see ei puuduta isikuid ega sisalda delikaatset isikuinformatsiooni. Otsustuskogud võiksid olla avaliku küsimuste tõstatamise puhul alles nö teine instants.
Mõistet „humanistlik kristlus“ olen defineerinud ja seletanud enda meelest piisavalt. See mõiste ei ole manifesti seisukohalt määrav ja sellesse kinni jääda ei tahaks. Tahame vaid väita, et meie meelest pole humanism kui isiksust väärtustav mõtteviis vastuolus ristiusuga ja asja ei muuda see, et on olemas ka end ristiusule kui sellisele vastanduvad humanismi vormid – meie neid ei esinda. Humanistlik aspekt on meie arvates olemas olnud ristiusus algusest peale, kuid kuna me näeme tendentsi humanismi ja kristlust olemuslikult vastandada, peame oluliseks seda aspekti rõhutada.
Me oleme seisukohal, et evangeelium, kristliku õpetuse aluseks olev põhisõnum, on olnud tõepoolest läbi aegade üks ja me ei soovi seda muuta. Muutuv on olnud aga sellele rajanev õpetus ja selle tõlgenused ning me tahame algatada diskussiooni küsimuse üle, mis siis on ristiusus igavene ja muutumatu, mis muutuv ja ajast ning oludest (ühiskonnast ja kultuurist sõltuv). Ristiusu muutumatu põhisisu kõrval tunnistame me selliste asjade olemasolu.
Me soovime algatada diskussiooni kiriku ja ühiskonna suhete üle – selle üle, millised need suhted praeguses Eestis reaalselt on ja millised nad võiksid olla. Millised on kiriku võimalused tänapäeva Eestis ja mida teha, et kiriku kuulutus oleks mõistetav.
Kui manifest räägib kiriku kui organisatsiooni sakraliseerimisest, siis sellega vastustame me käsitlust, mille kohaselt kirik kui vaimulik/vaimne ühendus ja kirik kui organisatsioon koos oma põhikorraga, traditsioonidega ja nende tõlgendustega on kattuvad. Me oleme seisukohal, et neil on ühisosa Sõna ja sakramentide kaudu, kuid et neid tuleb vaadelda erinevate asjadena. Iga kirikut või kogudusteliitu (EELK, EEKBKL jne) vaatleme me maise, inimliku organisatsioonina, mis allub kõigile maistele seaduspärasustele ja on vaid osaliselt kattuv kiriku kui vaimuliku suurusega. Oleme puutunud kokku käsitlusega, mille järgi näiteks mingi olemasolev kirikukord on jumaliku päritoluga ja seetõttu ei tohtivat seda muuta – arvustamisest rääkimata. Me peame vajalikuks ka kiriku kui maise organisatsiooni olemasolu ja tahame, et see organisatsioon võiks täita paremini eesmärke, mis on kirikul kui vaimulikul suurusel – kuulutada evangeeliumi ja aidata inimestel leida teed Jumala juurde. Selle eesmärgi parema saavutamise nimel oleme valmis muutusteks kirikutes.
Kui me kritiseerime autoritaarsust ja ebademokraatlikkust, siis ei pea me eeskätt silmas mingite inimeste konkreetseid tegusid (kuigi meil on andmeid ka nende kohta), vaid mõtteviisi, mis väljendub näiteks vaimulike üleolekus ilmikutest. Me ei pea õigeks arusaama, et vaimulikud on kirikus „kõrgem seisus“ ilmikute suhtes, keda peetakse justkui alaealisteks. Eriti kurvastav on see juhtumitel, kui ilmikutel on vaimulikest kõrgem teoloogiline kvalifikatsioon ja suurem pädevus. Me soovime, et teoloogiaga arvestataks kirikutes rohkem kui seda tehakse. Arvestamine sellega peaks puudutama nii seadusandlust kui ka õpetuslikke seisukohavõtte, mille mentlemisel tuleks rohkem arvestada tänapäevase teoloogia arenguga. Siinse manifesti mitmetel allakirjutanutel on plaanis teha varsti ka hulk konkreetseid ettepanekuid oma kirikute konkreetsetele otsustuskogudele, et hakata neid menetlema.
Me ei soovi võtta kirikutelt õigust otsustada oma õpetuslikke ja organisatsioonilisi küsimusi ning seada ka selles osas piire. Küsimus on vaid selles, kuhu need piirid seatakse, kes nende üle otsustab ja kuidas neid piire seatakse. Kuid see on küsimus, mis puudutab konkreetselt kiriklikke otsustuskogusid.
Ühtlasi annan teada, et kuigi pooldan diskussiooni jätkumist, ei soovi ma seda jätkata selles keskkonnas. Vastan küsimustele meelsasti jooksvalt eraviisiliselt (aadress: usundiuurija@gmail.com), EELK vaimulikele listis „vestlusring“ kokkulepitud aegadel, millest esimene on sel neljapäeval ning küsimuste üle, mis võiksid huvitada üldsust, ajakirjanduse kaudu. Kuid rõhutan: Ma ei vasta küsimustele, mis kasutavad vulgaarset keelepruuki, ründavad isikuid või soovivad „süüdistusmaterjali“ teatud isikute kohta. Vastan vaid viisakalt esitatud sisulistele küsimustele.