1. Inimene kui arenguline isiksus
Religioosselt aluselt inimeksistentsi vaadeldes on see püha. Kui siinkohal lihtsustatult vaadelda inimest, siis inimene koosneb kahest poolest - oma kehaliselt poolelt oleme loomad, pärit loomariigist, kust oleme kaasa saanud loomale iseloomuliku. 20. sajandi alateadvuse uuringud on suunatud just selle inimolemise poolele avamisele ja alates Freudist püütakse inimest ära seletada ja mõtestada just tema loomaliku alateadvuse läbi.
Kuid inimene on samal ajal ka vaimne olend ja tema vaimne pool pärineb Jumalast. Seda arusaama on alati esindanud religioonid. Kui meil on loomalikkusest pärit alateadvus, siis jumalikku tunnetust me võime nimetada vastavalt oma üliteadvuse tasandiks.
Niisiis, inimene on oma loomaliku ja jumaliku poole süntees - loomalikkuse kõrval on igas meist ka jumalikkus. Neid oma pooli kogeme ala- ja üliteadvusena.
Inimlikkus pole seeläbi midagi iseseisvat - ise- ja valmisolevat, vaid mõistetav meie olemisena meie arenguetapil teel loomalikkusest jumalikkuse suunas, kus isiksuse arengutase sõltub sellest, kumb pool ja mil määral on meis domineeriv. Sama teistmoodi: isiksusliku arengu tase sõltub sellest, kuivõrd inimeses domineerib loomaliku poole üle vaimne, jumalik pool. Mida enam vaimne inimeses domineerib, seda enam on inimene ületanud oma kehaga meile kaasa antud loomalikkuse. Vaimse algega iseendas üha enam samastunud isikut võime õigustatult nimetada isikuks, kes on ületanud oma loomalikkuse, aga isegi oma inimlikkuse - kui vaimse osakaal inimeses on valdav, siis vastavalt selline isik ületab nii oma algse loomalikkuse kui ka jätab oma inimlikkuse.
Muidugi - meile on alati avatud ka tee tagasi loomalikkusesse. Selleks pole muud vaja kui unustada ja kaotada endast oma jumalikkus ja olla suunatud oma loomalikkusele. Seda suunda nimetatakse kaasajal suunaks loomulikkusele, kuid suund loomalikkusele oleks sellele kohasem nimetus. Ma kahtlen sügavalt, kas see on see, mida me vajame.
Inimene on seega algselt loomalik, kuid ajas jumalikkuse suunas arenev arenguline oma loomaliku ja oma jumaliku poole süntees. Kaastaja arusaamu arengust silmas pidades ei saa lähtuda kristlusele omasest mütoloogilisest arusaamast inimesest kui mingist iseolevast loodud entiteedist.
Kõik on lihtsam ja loogilisem - me oleme arengulisel teel loomalikkusest jumalikkusesse. Inimene ja inimlikkus pole seejuures midagi iseolevat, algset, püsivat ja jäävat, nagu kristlus seda suuresti mütoloogiliselt aluselt lähtuvalt on harjunud seletama ja käsitlema ja nagu meiegi oleme harjunud igapäevaselt mõtlema.
Inimene ja inimesena elamine ongi meie kui isiksuste areng - on tee loomalikust jumalikku. Enda inimeseks nimetamine ja pidamine on vaid tinglik nimetus määratlemaks kuidagi seda ebapüsivat arenguetappi, milles me elame ja oleme - oma loomalikkuse ületamist, kuid mitte veel jumaliku saavutamist.
2. Kristlus
Kristlus on oma arusaamades inimesest teataval eksituses. Kristlikud doktriinid ei vaatle inimest kui arenevat sünteesi loomaliku ja jumaliku vahel, kui loomalikkusest jumalikkuse suunas arenevat isiksust, vaid kui midagi iseolevat ja lõpetatut. Pole ka ime - lõi ju pühadeks, lausa Jumala sõnadeks kuulutatud tekstide alusel kristliku arusaama kohaselt Jumal inimese just inimeseks - ei Jumalaks, ei loomaks.
Selline kivistunud arusaam iseolevast ja valmis muutumatust inimesest ei näe inimest arenevana loomalikkusest jumalikkusesse, vaid on kinni iidsetes heebrea mütoloogilistes arusaamas loodud, iseolevast, valmis ja lõpetatud kujul loodud inimesest kui jumaliku ja saatanliku - kosmilise Hea ja Kurja - vahel toimuva võitluse tallermaast.
Kristlus, viimase 2000 aasta kestel inimmõtet enim määranud suund, on inimesest arusaamu formuleerides lähtunud lähtunud inimese kui iseolevast entiteedi eeldusest loomaliku ja jumaliku vahel. Kosmilises mõõtkavas on sellest saanud lausa Jumala ja Luciferi vastasseis nii kõiksuses kui inimeses eneses.
3. Humanism
Kristlus on oma arhailise arusaama aluseks võttes sünnitanud kaasaja humanismi, mis kristluse eeskujul peab inimest valmis ja lõplikuks, suutmata näha ja mõista inimest läbi dialektilise arengu dünaamika. Meie tavaline käibiv arusaam inimesest ütleb, et inimene on midagi iseseisvat - ei loomalik, ei jumalik, vaid midagi kolmandat, iseolevat nende kahe kõrval. Sellist inimkeskset vaadet tunneme humanismina.
Paraku, see on iseendaga vastuolus arusaam. Ühest küljest on selline humanism küll suunatud loomalikkuse vastu inimeses ja püüdleb selle loomalikkuse ületamisele, teisalt aga eitab selline humanistlik arusaam inimesest inimese jumalikkust - inimkeskse maailmavaate kohaselt pole mingit jumalikkust lihtsalt olemas. Püüdlemine ära ja eemale loomalikkusest selle nn. "puhta inimlikkuse" poole ei vii aga inimest kuhugi, sest inimeseks olemise ületamist humanism võimalikuks ei pea. Humanism jätab inimese selleks, kes ta on - inimeseks, keda saab ehk täiustada, kuid kes põhimõtteliselt on igaveseks vangistatud oma inimlikkusesse.
Niisiis, kaasaja humanismil on kaugele aegade hämarusse ulatuv mütoloogiline, vanadelt heebrealastelt läbi kristluse meieni jõudnud ajalooline alus. Humanism küll vabastas inimese loomalikkusest, kuid vabastas ka jumalikust. Humanism küll tunnistab inimese loomalikku algust, kuid pole võimeline nägema ega mõistma inimese arengulist lõppeesmärki - inimest kui loomalikust oma alguse saanud, kuid jumalikku alget endas kandvat ja jumalikkkuse suunas arenevat olendit.
Humanistlik iseoleva inimese arusaam tuleneb vanadest heebrealaste arusaamadest ja ka need arusaamad omaks võtnud ja meieni toonud kristlusest, mille lätteks on arhailine, mütoloogiline arusaam inimesest kui kellestki kolmandast taevaliku ja maise - jumaliku ja saatanliku vahel. Humanism on laenanud oma inimeseks olemise aluskontseptsiooni kristluselt, kes selle omakorda päris arhailise inimese heebrealaste mütoloogilisest maailmapildist.
4. Ateism
Humanism pole kaugeltki nii inimsõbralik maailmavaade kui ta end ise on reklaaminud. Ülistades inimest igavese inimlikkuse piires sulgeb seesama humanism inimesele tee ja võimaluse ületada oma inimlikkus ja tõusta jumalikkuseni. Kuid veelgi inimvaenulikum arusaam ja mõttesuund kui humanism on selle ekstreemne suund, mida tunneme nimetuse all ateism - nö. äraspidi humanism - sest ateism pole suunatud mitte humanismi kombel loomalikkuse vastu inimeses ja selle ületamisele, kui just jumalikkuse kui võimaliku vaimse arengulise tee vastu inimeses.
Reaalsem on näha inimest kui arengulist isiksust vabana sellest arhailisest mütoloogilisest kontekstist - mitte iseoleva, vaid arengulise entiteedina, arenevana isiksusena loomalikust pimedusest jumalikku valgustatusse. Õigem oleks mõista ennast kui oma käesolevat maist arenguetappi läbivat dünaamilist universumi isiksust teel, mis ületab oma algupärase maise loomalikkuse ja ületab ka maise inimlikkuse, millesse me end oleme oma mõttekonstruktsioonides vangistanud.
5. Kaasaja arusaamade piiratus
Inimene on võimeline suurimaks kurjuseks loodud olendite seas vaid ühel põhjusel - inimene on arukas, inimene on tark. Ja nii võib inimene oma kurjuses, olles arukas ja tark, olla julmem kui mistahes loom eales seda olla suudaks. Rääkimata kurjusest, mida inimene korda saadab oma teadmatusest tingitud eksimistega. Nii asju vaadeldes on inimene jah - kõike kurjem üldse taeva all. Kuid pole vaja unustada - ka oma jumalikku potentsiaali endas kandev. Ja võimeline headuseks, mis on võimatu loomale.
Meie kurjuse võime ei tulene mingist kosmilisest Kurjusest, kellestki langenud taevainglist Luciferist, kelle kurjade tegude pärandit justkui endis kanname, vaid on paratamatu kaasnähtus meie arengulisel etapil, kus meil on juba aru, kuid pole veel selge, milleks oma aru kasutada - kas headuse või kurjuse toimepanemiseks. Arengu mõistega kaasneb paratamatult ebatäiuslikkuse mõiste, sest areng tähistabki teisisõnu olemasoleva ebatäiuslikkuse ületamist.
Inimlik kurjus pole niisiis mitte saatanliku või Kosmilise Kurjuse alge võidutsemine meis, vaid meie eneste küllalt suur tarkus, samal ajal aga meie väärtuseline - kõlbeline arenematus - teadmatus, milleks üldse seda oma tarkust kasutada.
Religioonid on esitanud meile seda olemise väärtuselist tasandit. Kahjuks on lääne religioon - kristlus oma teoloogilistes käsitlustes - aga arhailine ja seeläbi suutmatu tunnistama inimese jumaliku päritolu kõrval ka inimese loomalikku päritolu. See loomalikkus inimeses on kahjuks kristluses rüütatud teoloogilisse doktriini kosmilisest Kurjusest Luciferi kehastuses jms. jne.
Teine häda kristliku arusamaga on aga seesama inimese kui lõpliku, valmis isiksuse ja subjekti doktriin - kristluse suutmatus vaadelda inimest ja inimlikkust kui ajalist ja arengulist jõudmist algsest loomalikust jumalikku, maisest taevalikku.
Eelöeldu valgel pole vaja kurjust pidada mingiks iseseisvaks reaalsuseks. Pigem on kurjus mõistetav kui väärtuseline arenematus. Inimlik ja meid sageli hämmastav kurjus ongi tingitud inimese intellektuaalsest edasijõudmisest, kuid samas väärtuselisest infantiilsusest. Selline "tark inimene", kel puudub elus väärtuseline orientatsioon ja arusaamad, mis tema tegutsemist piiraks ja korrigeeriks, võib saata korda kurjust, mis meid rabab ja kohutab.
Kokkuvõte
Kaasaja humanismi juur on kristluse-eelsetes arusaamades inimesest kui iseseisvast entiteedist, jumalikust loodust, kelles ja kelle pärast toimub kosmiline Hea ja Kurja - personifitseeritult Jumala ja Luciferi võitlus. See arusaam - "inimene kui iseseisev entiteet" - on väga arhailine ja pärit ajast, mil polnud olemas veel mingit ideed arengust. Nii ei osatud ka inimest näha ja mõista millegi muu kui olemasoleva, valmis ja lõpetatud looduna, kus Hea ja Kuri oma kosmilist vastandlikkust lahendavad.
Kristluse tekke ajastul polnud olemas mingit üldise inimarengu kontseptsiooni - inimene oli ikka inimene, Jumala enda inimeseks loodu. Tekkiv kristlus ei osanud teaduslike arusaamade olematuse tõttu ega ega ka õpetuslikel põhjustel oma inimesekäsitluses minna kaugemale - teadust polnud olemas ja õpetuslikult polnud võimalik eitada Moosese aja tänaseks juba üle 3000 aasta taguste arusaamu, mis olid ja on pealegi pühadeks, lausa Jumala Sõnaks kuulutatud.
Kaasaeg on teine, meie arusaamad on teised, me elame totaalselt teises koordinaatsüsteemis - kaasaja vaadete ja arusaamade teljeks on inimese, inimisiksuse ja inimkonna dünaamiline areng. Teadus on oma osa arhailise ja religioonides dogmaks kuulutatud eksituste ületamisse andnud - me teame, et inimest ei mätsitud kokku savist, vaid meie kehaline olemine on arenenud loomariigist.
Humanism on ajalooliselt oma aluskontseptsioonilt pärit iidsetest religioossetest - lõplikul kujul loodud "valmis inimese" käsitluse ajast. Kaasaja humanism tunnistab inimese arengut loomast inimeseks. Kuid samas eitab humanism inimese jumalikkust. Humanismi maksimumprogramm ongi tõsta inimene kõrgemaks tema algsest loomalikkusest - inimest tema inimlikkuses täiustada ja lihvida.
Ateism on ajalooliselt pärit samast religioossest "valmis inimese" arusamast, tunnistades kaasajas inimese arengulist teed loomast inimeseks, kuid vastupidiselt humanismile on ateism suunatud mitte loomalikkuse vastu, vaid jumalikkuse vastu inimeses.
Kui humanism üritab meid kergitada ülespoole loomalikkusest, jõudmata jumalikkuse mõistmiseni, siis ateism püüab meid eemaldada jumalikkusest, seda kasvõi tagasi loomaks saamise hinnaga.
Nii oleks omavahel seotud need mõtteskeemid ja paradigmad kaasaja mõtteilmas.
Humanismi tuleb eelistada ateismile, kuid puudulikud on need mõlemad, kuna samaselt lõikavad inimese ära tema jumalikkusest. Humanism leebemalt, ateism lausa raevukalt. Seeläbi on mõlemad paradigmad vastuolus kaasaja arengulisuse arusaamaga inimesest, inimkonnast, inimisiksusest, kinnistades inimese lõplikult inimeseks - vanglasse iseendas - ja seda igaveseks.
Siin kommentaaris öeldu valgel ei saa ma kuigi õnnestunuks ega ka mitte targaks pidada reformijate mõtet sellest nn. "humanistlikust kirikust" - see on sisult mõistete kasutamine lihtsalt nende kena kõlaefekti, mitte sisu ja tähenduse alusel. Sest see "humanism" sisuliselt välistab jumalikkuse ja mitte pole see, mis jumalikust enam paista lubaks ja laseks. Me ei vaja mitte humanistlikku kirikut, me vajame üha enam täiesti muud - vajame jumalikku kirikut. Alles kirkiku üha enam jumalikkus lubab kirikul olla üha enam inimestele selle valguse annetajaks, mis lähtub Jumalalt. Ja selleks jumaliku valguse annetajaks ei ole ega saagi olla inimene, inimlikkus, inimkesksus - humanism.
Tallinn