Humanistliku kristluse manifest

Kui 21. sajandil esineb ikka lahkarvamusi ja erimeelsusi selles osas, mis üldse on kirik, siis võib öelda üldistavalt, et ega see kiriku olemine ja olemus ikka kristlastele endilegi selge veel pole. Teistest rääkimata.

Kirikust aru saamiseks ei piisa selle ühesest defineerimisest - iga definitsioon on puudulik ja täidab peamiselt millegi eristamise funktsiooni millestki muust. Kiriku olemise ja olemuse mõistmiseks oleks vaja seda mõistet siiski veidi pikemalt avada kui üks jäik lõplik ja seeläbi kivistunud sõnavormel. Kirikut pole võimalik ära mahutada pelka ühte lausesse.

Vormilt on kirik siiski maine ja inimlik institutsioon, on inimese enese korralduslik looming. Ja omane just Õhtumaisele religioonile. Hommikumaades sarnane religioosne institutsioon puudub - religioon kui sotsiaalne nähtus ja inimeste isiklik religioossus ei ole võtnud idamaades sellist institutsionaalset vormi, nagu see on omane läänele.

Üheks põhjuseks, miks kirik Õhtumaadel institutsionaliseerus, on kahtlemata see ajalooline keskkond, milles kirik üldse tekkis. Kui algselt oli kirik lihtsalt uskujate vennaskond, kogudus, siis sotsiaalne keskkond muutus selle lihtsa usklike vennaskonna õige ruttu ametlikuks institutsiooniks.

Selleks keskkonnaks oli Rooma riik. Roomas olid religioon ja riiklus juba enne kristlust väga otseselt läbi põimunud - keisritel oli komme end ühtlasi ka jumalateks kuulutada. Uue religiooni tekkimisel ja levimisel ei osatud ette kujutada, et sel uuel religioonil võiks olla mingi muu vorm kui senine institutsionaalne, millisena roomlased olid harjunud religiooni nägema. Rooma institutsionaliseeritud ühiskonnas pidid kristlased paratamatult tekkiva kiriku kui algse koguduse institutsionaliseerima, sest teisiti polnud võimalik suhestuda tollase Rooma riigiga ega olla ühiskonnas olemas ja tegev. Nii ka sündis - kirikust sai omaette institutsioon, keisrid ei kuulutanud end enam jumalateks, kuid kirik jäi aastatuhandeteks väga lähedalt seotuks ilmaliku võimuga. Kui Rooma varises, siis oli kirik see ainus institutsioon, kes sotsiaalseid funktsioone ühiskonna jaoks täitma jäi ja kelle rüpes säilus teadmiste pagas, näiteks kirjaoskus - inimmõtte ja arusaamade kandja. Edasine riikluse areng ja taastumine sidus seeläbi kiriku ja riigi paratamatult.

Teisalt on aga kiriku kui institutsiooni teke seotud inimese loomuliku vajadusega asju korraldada ja korrastada. Elades institutsioone täis pikitud sotsiaalses keskkonnas - elades riigis selle struktuuride keskel - kaldub inimene ka oma usulist elu institutsionaliseerima - see annab religioossetele ühendustele teatava legitiimsuse teiste riiklike struktuuride kõrval.

Need olid mõned mõtted kiriku vormilise külje kohta. Kuid kirikul on ka sisuline pool.

Kiriku kui institutsiooni sisuks on kogudus - inimesed. Ning inimesed on see, mis muudab kiriku pühakohaks - pühaks kojaks. Kui kirikus poleks inimesi, kust võiks pühadus kirikusse siis tulla? Ikka ja alati on see inimene, kelles elab ja on kohal jumalik vaim, kes pühastab ära nii inimese kui ka kõik need maised organisatsioonilised korralduslikud vormid, mida inimeste kooslused paratamatult võtavad ja kaasa toovad.

Kirik on see maine organisatsiooniline vorm, mille olemuseks on usklike isiklik kasvav osadus Jumalaga - oma jumaliku potentsiaali avamise vajadus. Isiklik vaimne kasvamine ja igal üksikul uskujal üha kõrgema jumalateadvuse väljakujunemine on kiriku maine funktsioon. See on see kiriku olemise ja olemuse tuum, mis teeb kiriku kui vormilt puhtmaise struktuuri eriliseks kõikide teiste inimlikku päritolu maiste korralduslike struktuuride seas.

On iseküsimus, kuidas nimelt kirikus see uskliku isiklik osadus jumalikuga ja vaimne areng täpselt teostub. Kelle jaoks on selleks armulaud, kelle jaoks isiklik palve, kelle jaoks sakramendid oma kogumis, kelle jaoks õpetused, kellele koguduse sünergia - see on juba rohkem teoloogiline küsimus ja eri inimesed ning denominatsioonid on siin eri meelt ja eri rühuasetustega - eks seepärast neid kristluse raames lausa kümneid tuhandeid maailmas tekkinud ka on.

Kui me tahame aga mõista, mis on kirik, siis me ei peaks alustama välisest ja vormilisest ning püüdma selle kaudu liikuda asja sisu ja olemuse poole. Me peaksime talitama vastupidiselt - alustama kiriku mõtestamist selle sügavaimast jumalikust olemusest. Ning see kiriku olemus on peidus kirikus käiva inimese sügavaimas olemuses - jumaliku kohalolus igas meist. Kirik on vaid selle kohalolu sotsiaalne vorm - piltlikult: nagu on inimese keha vormiks jumalikule vaimule, kes elab selles kehas. Eks olegi inimese keha nimetatud templiks, kus elab Jumal. Keha pole vaja üle väärtustada. Kuid teisalt - tõde on ka see, et kui poleks meid, maiseid ja kehalisi inimesi, siis poleks ka Jumalal templit, kus kohal olla.

Sisu ja vorm on lahutamatud, kuid tuleks teada, et mitte vormist ei teki sisu, vaid sisu võtab ja loob endale vormi. Nii ka kirik ja tema lahtimõtestamine - temast kui maisest institutsionaalsest vormist ei saa tuletada tema olemust - jumalikkust. See on alati jumalikkus, mis avaldub mingis temale omases vormis ja just läbi jumalikkuse saab kirik ka oma pühaduse - saab tavalisest kojast pühaks kojaks.

Nii tavaline ja üldlevinud on arusaam, et Jumal tuleb kirikusse ja on kirikus kohal ka siis, kui kirikus ei ole inimest. Et kiriku eriline pühadus on olemas seal ka ilma inimeseta, et kirik on püha iseenesest. Vastavalt siis kirikuid ka pühitsetakse - sellega tahetakse garanteerida kiriku enese pühapaigaks olemine, Jumala olemine kirikus ka ilma inimeseta, kiriku enese pühastatus.

Eks kirik püüab Jumala abil pühastada paljut - mitte vaid kirikut. Meie taas iseseisvaks saamise algusajal tegeles kirik massiliselt sellega, et pühistes ja õnnistas kõike, kuhu vaid kiriku esindajat ei kutsutud. Selliste pühitsemiste objektideks said kohad, ehitised, ausambad, ruumid, esemed, puud, kivid, kõikvõimalikud sümbolid - mistahes. Selline kiriku ülepingutatud tegevus pälvis kriitikat ja pilkeid ning õigustatult. Kirik on õnneks sellisest massilisest tegevusest loobunud.

Jumal aga? Jumal ei vaja inimlike tegusid ega rituaale, ett olla kusagil kohal. Ka si saa inimlik teo ja riituse puudumine olla Jumalale takistuseks olla seal, kus ta on. Jumala kohalolu ei saagi sõltuda inimlikest arusaamistest, kontseptsioonidest, rituaalidest või tegudest. Jumal on seal kus ta on - igal pool ja kõikjal ja seega ka kirikus. Vastupidine arvamine, et teatavate inimlike rituaalide täitmine toob Jumala kirikusse, avab justkui kiriku Jumalale ja tagab Jumala kohalolu kirikus on küllalt naiivne arvamine - ilmselt oma juurtega pärit väga arhailistest aegadest.

Jumal on kirikus kohal nagu ta on kohal igal pool ja alati. Kuid elav, inimesele kogetav Jumal astub kirikusse siiski vaid koos selle inimese endaga, kelles Jumal elab ja kes Jumalat kogeb. Elav, kogetav Jumal on alati seal, kus on inimene, kelles Jumala elab ja kes Jumalat kogeb. Kui selline inimene astub üle kiriku läve, siis on seal kirikus kohal ka elav Jumal. Kirik on ja saabki olla pühakoda, püha koda vaid inimese läbi, kes sinna tuleb.