Humanistliku kristluse manifest

Küllalt raske on kummagi manifesti esitajatel ja esindajatel. Nende ühine probleem on see, et mõlemad näevad kirikut nö. seestpoolt - juba etteantud ja olemasolevas raamistuses ja piirides. Nende vastandumine ongi vaid vastandumine juba etteantud raamistuses, etteantud eeldustega, mida keegi ei vaidlusta. Olles aga mõlemad ja võrdselt neis raamides ja piirides ei suuda kumbki pool neid raame ega piire ületada, et olla ka neist raamidest ja piiridest samaaegselt väljas.

Kuid see "väljas" olemine on vajalik - on lausa paratamatu.

Loogika ütleb lihtsa ja selge tõe - pole võimalik asja tema enesega mõõta. Näiteks - pole võimalik meetriga ära mõõta meetri pikkust. Nii ka kirik ise oma õpetuslike ja traditsiooniliste alustega ei saa olla iseenda õigsuse mõõduks. Üldisemalt - mistahes arusaamised mile kohta tahes ise ei saa olla nende arusaamiste õigsuse mõõduks.

Et vaadelda mingeid arusaamu nende õigsuse aspektist, peab vaatlejal olema avaram kontekst, avaram raamistik, avaram vaade, mõistmine ja pilt, millest lähtudes mingit kitsamat väidete süsteemi analüüsida. Olles kirikus ja õpetuses ja traditsioonis nö. "sees" ja sellest piiratud on päris raske olla samas sellest "väljas" ja siis sealt "väljast" hinnata seda raamistatut tervikuna.

Ometi - teist võimalust reaalselt polegi, kui soovitakse oma vaadete süsteemi ning ideestiku ja tegevuse paikapidavust, õigsust, otstarbekust ja tarkust kontrollida ja selles kõiges selgust saada. Ja midagi mingis suunas paremaks muuta.

Mu mõte siin oli juhtida vaidlejate ja arvajate tähelepanu teatavale metodoloogilisele paradoksile nende vaidlemiste juures - et kui ollakse oma õpetuslikes raamides, oma aksioomideks võetud eelduste piires, siis neis piires arutledes polegi võimalik neid oma õpetuslikke raame ja aksiomaatiliste eelduste tõesust ja paikapidavust kontrollida. Sellest ka paratamatu järeldus - kui soovitakse kirikut muuta ja selgust saada, kas kirik on ikka õigel teel ja rajal meie kaasajas ja meie ühiskonnas, tuleb loomulikult lähtuda kirikust, seda teada ja tunda, olla nö. "sees", kuid oma vaatlustes ja hindamistes tuleb paratamatult olla samas üle neist kiriku ja oma vaadete süsteemi aluste ja eeldustega paika pandud raamidest, mille õigsust tahetakse kontrollida - tuleb olla samaaegselt ka "väljas".

Õigemini - tuleb olla "üle" raamistatu raamidest. Ja mitte üleoleku mõttes, vaid üle oma konteksti ja taustade kõrguse, avaruse ja sügavuse mõttes sellest raamistusest, millest algselt lähtuti ja mida hinnata tahetakse.

Ühe vaadete süsteemi siseselt võib kõik selles süsteemis olla isegi väga kooskõlaline ja korras. Paraku - see süsteemisisene iseendaga kooskõla ja korrasolek ei ole vähimgi garantii, et süsteem tervikuna on õige ja korras avaramas perspektiivis. Ehk veidi robustne, aga piltlik näide selle kohta, mida selles lõigus praegu ütlesin:

Vargajõugu sisemine vaadete süsteem ja tõekspidamised võivad selle vargajõugu sees olla äärmiselt kooskõlalised, terviklikud, korrastatud ja isegi harmoonilised. Need tõekspidamised võivad olla kooskõlas vargajõugu aluspõhimõtetega ja üksteisega. Kogu vargajõugu maailmavaateline alus ja selle pealisehitus võib olla lausa ideaalne mõradeta tervik.

Kui tahame aga teada, mida on kogu see vargajõugu ilus ja iseeendas ümmargune ning kooskõlaline maailmavaade ja selekohane tegevus tervikuna väärt, siis ei saa me seda vargajõugu vaadete süsteemi hinnata vaid ja ainult sealt vargajõugu enese tõekspidamistest lähtudes. Me otseselt peame vaatlema vargajõuku, selle ideestikku, mentaliteeti ning olemasolu aluseid avaramas taustsüsteemis ja kontekstis - hindama seda eelduste, vaadete ja vargajõugu tegevuse tervikut astme võrra üldisemas kontekstis - ühiskonna kui terviku kontekstis.

Siis ilmneb, et kuigi vargajõugu püsimise alused, tõekspidamised ja isegi kogu tegevus on iseendaaga väga kooskõlaline, on kogu selle vargajõugu vargamentaliteet, reeglistik ja tegevus tervikuna väär.

Ma olen kaugel sellest, et kirikut siin vargajõuguga samastada. Mu mõte oli muus ja nagu ütlesin - metodoloogiline - ei inimlikult, ei loogiliselt, ei kuidagi pole võimalik asja hinnata vaid asjast enesest lähtuvalt - ka mitte anda kaasaja kristlusele ja kirikule hinnangut vaid kaasaja kristlusest ja kirikust enesest lähtuvalt - nö. üksnes "seest". Hindaja peab paratamatult astuma üle etteantud piiride ja raamide, leidma avarama ja sügavama konteksti - alles sealt on võimalik midagi näha ja öelda mingite vaadete ja arusaamade süsteemi kui terviku kohta. Alles sealt on võimalik mõista, mis on väärt ja väärib kestmist, mis aga väär ja ajastule jalgu jääv.

Esmane peab olema avarama konteksti leidmine, kust hindaja oma hindamistega lähtub. Kordan: just avarama konteksti leidmine. Mitte teise, kolmanda või kümnenda leidmine. Sellest avaramast, sügavamast ja kõrgemast kontekstist - selle endas leidmisest - tuleks ka alustada, et kogu see diskussioon mingit vilja kannaks.

P.S.

Ning sedagi, et ei eksitaks mu öeldus - inimlik, ka mitte ühiskonna kui terviku arvamiste süsteem ei ole see aste kõrgem, sügavam ja avaram kontekst, mille vajadusele siin tähelepanu juhin. Ei ole - täpselt samamoodi ei ole, nagu ilmalikkus ei ole ega saagi olla see kontekst, mis võimaldaks religioossust ja religioone mõista, mõtestada ja avada. Kontekst ei saa olla madalam, kitsam ja lamedam kui see, mida konteksti alusel hinnatakse. Kontekst peab olema kõrgem, avaram, sügavam. Meie ilmaliku ühiskonna, meie "terve talupojamõistuse" ning "normaalsuse" võib kõrvale jätta - see pole alus millelelgi.