Traditsioonilise kristluse manifest

Tervitusi Tartumaalt!
Jah tõesti, mitu tekst sai piskut retoorilises võtmes, kus ma ka seda tajudes jätkasin „P.S“, et ma „ei vastanda kedagi (sealhulgas on mu riiulil täiesti olemas ka Teie nimetatud puna-valge ääriste-, ja mustade ristkülikutega kaanepildil nimetud raamat: kahjuks pole jõudnud veel läbivaadata – vabandan. Samas aga R.Saart: Euroopa ajalugu, Argo 2005; olen üldjoontes käsitlenud ning nüüd juba teisalt ja teisele Rihole koa tsiteerinud – niiet, ei tohiks ses suhtes midagi erilist lahti olla).
Ning mitu retoorika just selles seisneski, mida hiljem ka valgustasin, et ma oleksim meelsami tahtnud näha väitlemas omavahel just nimelt apriori (ja juba konkreetselt petitsioonis püstitatud teemade suhtes, milles Teie esitluse väidete osas ma otseselt ju ühtki vastulauset esitanud polegi ja teises foorumis polekski see võimalik, sest kui juba end taandasid end minu armastatud õppejõud, jt, siis ...!?) – R.Saard, V.Vihuri, J.Lahe, E.Auksman, L.Altnurme, I.Pill, A.Riistan, vennad Põdrad, A.Kull, E.Haamer, U.Paju või O.Sander või J.Luhamets, või.., jne, jne (veelkord s.t eelkõige minu nimetuses ´rasket kahurväge`ja samuti allegooriana) – ehk ükskõik siis, kes ja kuidas, mis vahekorras (loodan, et mõistate mind ja just ses viimsesse ma oma teravikku tahtsingi suunata; kui ei õnnestunud, siis vabandan). Vähemalt oleks teemas püsitud, milles kõigil osavõtjatel oleksid teadmised kõrgemad s.t nii teoreetikutel kui praktikutel või teoreetik-praktikutel, kuis soovite (kes kohati ei pruugi ju ühel meelel ollagi) – ehk tulemina on nüüdseks altpoolt üks heaks eesmärgiks seatud asi äralabastatud .
Samas, Piibli sisu on kuulajatele või lugejatele alati olnud kellegi isiku usulist kogemust vahendav tekst, mille tähendus on nende olemust sügavamalt puututanud ja tõlgendus lähtunud veel ka teatud traditsioonist, sest Piibel on olnud kasutusel ka kirikuraamatuna. Kus XX saj. alguseks oli kinnistunud arusaam Piiblist kui jutluste kogust, mille keskmeks oli sõnum ja seega nähti tema sisu kui kerügmaatilist teksti, mis omakorda andis põhiliselt kolm tõlgendamise võimalust:
Esiteks - Allegooriline tõlgendamine (lugu), kus lähtudes teksti sõna-sõnalisest tõlgendamisest jõuti moraalse tasandini (nii võib, või ei tohiks, ei tohi jms) ning anti viimaks ka vaimne tähendus (suhe Jumala ja inimese vahel) ehk vaimne tasand. Kolme tasandi lähtealuseks võeti kreeka inimesekäsitlus, kus inimese olemus väljendus nii ihus, hinges kui vaimus.
Teiseks - Ajaloolis-kriitiline lähenemine, kus varasemate ja kaasaegsete tekstidega võrreldes tuli selgitada teksti tähendus võimalikult mitmekesiselt ja ajakohaselt – Ad Fontes. Vajalikuks tööks võetakse kasutusele uued distsipliind – Piibli algkeelte tõlkimine, Piibli teksti kujunemislugu ja tekstikriitika, Piibli ajastulugu ja Piibli arheoloogia, VT ja UT teoloogia ja eksegees, mis võimaldasid Piiblit küll üsikasjalikumalt uurida, kuid ühtlasi varjutas see Piibli kui Pühakirja. Oluline oli vahet teha Piibli uurimise ja interpreteerimise (kiriku ülesanne) vahel, mis ei tohiks omavahel lõimuda ja mis võimaldaks seega uurijaid töötada usuta, et võimalikult lähedalt mõista algseid tähendusi.
Kolmandaks - Verbaalinspiraatsiooniõpetus (kõik, mis Piiblis on kirjas – on tõde), mis sai vastureaktsiooniks ajaloolis-kriitilisele piibliuurimisele, jne, jne, jne.
Ehk kokkuvõtvalt lõpetaks selle küsimuse meeleldi T.Pauliga: Postmodernistlik vaateviis, mis näeb ajaloos teatud laadi jutustust mille kõrvale saab alati teisega samas žanris jutustuse, ei tähenda käegalöömist tõeotsingutele. „Ajaloolise jutustuse žanrinõuded (kasvõi teaduslikud) tuleb järgida edaspidigi, aga suuremat tähelepanu osutatakse nüüd Tõe enda transtsendentse palge kõrval ka tema inimlikule üleskirjutusviisidele, võttes eelduseks, et ükski neist pole täiuslik. Allikakriitikale lisandub žanri- ja keelekriitika ehk omaenese ütleja positsiooni pidev teadvustamine mittejumaliku positsioonis. Filosoofilises mõõtes on aga iga tõeotsingu tulemus vale, kuid tõeotsing ise on õige.“ Jne.
- Ja mitte ka neid arusaamu ei tahtnud ma väljendada, vaid ikkagi lõpetuseks olulisimaks peaksin just kõrgemalt tasemelt ja laiemalt (kelledest meil omakorda tuleks juhinduda) väljendatud arusaamu, kus nüüd tundub, et oma esitatud manifesti (ei isikusta jällegi) jäävatki selgitama üksne R.Saard ja J.Lahe, jne. (Ehk teisalt on tulemiks veel ´traditsioonilised kristlased`. Või jäi midagist kahe silma vahele, et nii see juhtus!? Ja miks siis nii? Pereraadios nt saarlastest kirikutegelased arutlesid üsna mõnusalt neid teemasid ja ka veel terve tunnikese ning pea üksipulki ja teemade kaupa takkaotsa!)
- Ehk, hoopis laiapõhjalisemat ja teadlikumat arutelu oleksin eeldanud! Kaasatuna siisjuba kõikse ´koorekiht` kui niiviisi lubatakse jällegi end üldse väljendada; siitki saab pihta hakata kellegi ebavõrdsustamises – näete kui tundlik ons kõikse asjaajamine!
Ning lõpetuseks - kõikse ilusat ja kena Teilegi!
Ja NB - paluks asja mitte isiklikult võtta k.a kõik minu õppejõud, jt. (Ma ei üldistanud ega soovinud kedagist eraldi koa esile tõsta, vaid hoopiski suurimad tänud kõile ja k.a R.Saardile tähelepanu juhtimise eest!)
(P.S – õigekiri kindlasti lonkab, kuid loodan, et ikse pihta saate ja vabandus koa U.Petti ees: mitte mingi ´kiri loojaks` ma teda ei pidanud, vaid ikka "kirikuloolasena" ja eks seegi kord jääb tekst põhjalikumalt läbilugematta – ehk nii, kuis vaim juhtis, nii ka lugu sai!)