Humanistliku kristluse manifest

Mitmed inimesed on küsinud, mida arvan nendest petitsioonidest ja kirjutan nüüd siis mõne sõnaga. Mõlemas petitsioonis on oma jagu tõde ja head, samas on mõlema probleemiks see, et nad pole kasvanud välja mitte teoloogilisest arutelust, vaid kirikupoliitilisest diskussioonist ja tegu on seega kallutatud lähenemistega. Kahtlemata peaks kirik olema humanistlik ja inimesega arvestav, inimese vajadusteszt lähtuv. Praktilise teoloogia ülesanne on kuulata ära inimese vajadused ja reageerida neile teoloogiliselt adekvaatselt. See tähendab mõlema poole(inimese ja teoloogia) oskuslikku sidumist. Minu hinnangus on lääne poolsete evangeelsete kirikute häda selles, et arvestatakse liigselt inimesega ja pööratakse liiga vähe tähelepanu teoloogiale. Endise idabloki maadesse kuulunud kirikute häda on jälle vastupidine: teoloogia sageli eksisteerib oma maailmas ilma inimesega kontakti saavutamata ja teda kõnetamata. Humanistliku kristluse deklaratsioon üritab vast seda kallet vähendada, kuid kirik ei saa kunagi olla demokraatlik jututuba, sest siis kaob ära kiriku sisu ja mõte. Ja minu meelest on EELK-s ka piisavalt oma arvamuse avaldamise võimalusi.
Vastukirjutatud traditsioonilise kristluse manifest rõhutab traditsioonilisi väärtusi ja keskendub ennekõike patutemaatikale. Tegu on olulise teemaga, mille rõhutamine ja esiletoomine väärib tunnustamist. Kirik ei tohi unustada oma traditsioone ja õpetust, kuid peab analüüsima, kuidas neid tänapäeval inimestele tänapäevases kultuurikontekstis edasi anda. Konrad Baumgarten kõneleb pihikriisist, mille taustal on see, et tänapäeva vaimulikud ei mõista õigesti inimeste probleeme. Kahtlemata on see ka meie kiriku pihiprobleem, mis tuleb esile viimase 20 aasta praktikas: pihiliste altari ettekutsumisest on loobutud, pihikõne kaotatud, absolutsioon muudunud indikatiivsest deklaratiivseks. Me võime rääkida silmakirjalikult jumalateenistuse lühendamise vajadustest, tegelikud põhjused on ikka patutunnetuse kadumises ja kiriku sõnumi mittekõnetavuses. Kuidas saab tänapäevast sekulariseerunud inimest juhtida patutunnetusele on küsimus, millele võiks otsida vastust. Kahjuks deklaratsioon ei paku siin lahendusteed.
Seega need petitsioonid toetavad ja täiendavad minu meelest mõlemad teineteist, kuid samas on mõlemad ühekülgsed ja lahendusi mittepakkuvad.
Pigemini sünnib neist petitsioonidest kirikule kahju, sest väliskommunikatsioonis jääb kirikust küll ikka väga imeliku organisatsiooni mulje, kes ei tea ise ka mida tahab ja on pidevalt tülis ning suhtleb oma juhtidega petitsioonide vahendusel. On ju olemas mitmesugused toredad institutsioonid, kus võiks arutada evangeeliumi kuulutamist sekulariseerunud kultuurikontekstis ja avatud kiriku printsiipi ja patu temaatikat: vaimulike konverents, piiskoplik nõukogu, jne. Kirikuinimesed on ju enamasti mõistlikud: liturgiakomisjonis seisin kunagi indikatiivse üldpihi eest ja see läks ka käsiraamatusse sisse. Seega on olemas piisavalt võimalusi asju mõjutada. Oma musta pesu pesemine kirikuvõõra avalikkuse ees aga pole ilus asi. Pesupäev on ikka perekeskis, mitte külaliste juuresolekul.