Humanistliku kristluse manifest

Hämmastav, et isegi Eestis on vaimulikud avalikult valmis klammerduma piibliteksti mistahes salmi külge. Olgu siis teemaks dinosauruse luud või Päikese iga. Peaksid teised küll nagu ettevaatlikud olema, riskitakse ju sellega kaotada rahva silmes viimane tõsiseltvõetavuse kübe. Aga ei, eesmärk silme ees virvendamas, vahendid pühitsegu transtsendentne wägi.

Kui palju müra mõiste „humanistliku kristluse” ümber. Kui juba sõna „humanistlik” sees, peab ilmtingimata lähtuma ristiusuvaenulikust filosoofilisest voolust. Sest viimane pakub head võimalust teemat käsitlemata sisu hämusse juhtida.

Kui räägitakse „kristlikust moraalist”, näiteks, siis ei pea ju selle mõiste sisuga ilmtingimata algseisu – jumala olemasollu – süvitsi minema, sest kristlus on moraali käsitlenud ka igapäeva võtmes. Nii piisaks ka „humanistliku” tõlkimisest inimsõbralikuks, inimväärikaks. Aga ei, kus sa sellega, lööme Manifesti koostajad risti, sest nad salgasid ju Jumala maha! Demagoogia, ma ütleks.

Üldplaanis aga on kogu arutelu määratud eikuhugi viima. Sest Kiriku hea käekäigu eest hoolitsejad on ammu aru saanud, et hoolitsus saab vaid senikaua tulemuslik olla, kuni ei lubata, ei võimaldata Piiblit reformida. Manifest aga just seda taotleb. Ühe Reformatsiooni elas Kirik üle, tõsi, valusa lõhestumise hinnaga. Mõned Piibli „pisitõlgendused” on sünnitanud vähem või rohkem lokaalse tähtsusega usulahud. Neid taunitakse, aga seni, kuni nad ei ole globaliseerumas, kannatatakse ära. Nüüd siis on Manifesti seltskond võtnud ette Teise Reformatsiooni algatamise. Mitte ei usu, et Kirik laseks ennast seestpoolt olematusse juhtida.