Humanistliku kristluse manifest

Mis siis on kristlik?
Kahtlemata on igaühel võrdne õigus oma arvamusele, kuid samas pole kõik arvamused võrdselt põhjendatavad. Et keegi pole võtnud vaevaks ammendavalt selgitada kristluse ja humanismi vahekorda, teen seda praegu lootuses, et nii vähenevad siin arutluses inimese vastu suunatud argumendid.
Ei ole lihtne määratleda, mis asi on kristlik kohe algusest peale. Mis eristab kristliku ja humanistliku (et võrrelda, eristame, ei vastanda). Enamik siin kirjutajaid teab, et kristlus on teonoomne, humanism autonoomne ehk inimene on iseenese isand ja seaduse andja. Paraku on siin seisukohti mitmeid. Moraalne absolutism väidab, et humanistlik ja kristlik on sama, absolutismil on aga kalduvus muutuda totalitaarseks. Võtan pikemata kolm arusaamist kokku:
1. Religioosne eluvaade põhineb loomisel ning on identne humanistlikuga.
2. Religioosne eluvaade põhineb ilmutusel ning vastandub humanistlikuga.
3. Religioosne eluvaade põhineb ilmutusel ja loomisel, inimese ühisel kogemusel ning rikastab humanistlikku.
Protestantlik arusaamine on valdavalt olnud kahe viimase vahel visklev – rikastab sel moel, et on erilisuse tõttu vastanduv.
Et väitlejatel oleks kergem otsustada, millist vaadet pooldada, tuleks kirjutada lahti kristliku ja humanistliku vaate eeldused (neist tavaliselt ei räägita, aga need aitavad mõista). Eeldusi on 5:
1. Epistemoloogia. Kust tuleb teadasaamine, Jumalast, kirikust, loodusest või mõistusest. Kelle käes on võim (või viisakamalt, kelle käes on autoriteet)? Ei saa olla kõigil neljal korraga. Kristlikus perspektiivis on arutlus, milles ilmutus seisneb ja mida ilmutus annab. Humanismis on ilmutusest rääkimine võimatu, sest põhinetakse kogemusel ja mõistusel (või kui, siis ilmutus kõvakettast).
2. Ontoloogia. Kristluses annab jumalatõestuse dogmaatikas, humanismis valdavalt metafüüsika. Ehk siis inimeste usutunnistused sellest, mis on olemas.
3. Antropoloogia. Siin on oluline erinevus humanistliku ja kristliku vahel. Humanistidel on 2 äärmuslikku seisukohta, üks valdavalt optimistlik: Inimene, see kõlab uhkelt! Ja teine: Homo homini lupus est. Kristlik arutlus küsib, milles seisneb pattulangus? Või teisiti küsides, kui katki on inimene, kas päriselt või ainult natuke riknenud. Sellest eeldusest oleneb praktika, kas parandatakse maailma või inimest. Humanism usub, et riknemusest saab välja kasvatusega, kristluses öeldakse, et radikaalses kahjustuses on lunastust vaja (kas on mõtet parandada maailma, kui inimene jääb katkiseks?).
4. Soterioloogia. Õpetuses lunastusest on vahe väga ilmne. Humanism püüab väita, et pääsemine tuleb läbi inimese, selleks on kolm teed: mõistus, tahe või tunne. Senine kogemus on olnud, et mõistust kultiveerides jõutakse skepsisesse (mis on Eestis väga moodne). Teine tee pääsemiseks on tahtekasvatus ehk dressuur. Kolmas võimalus on tunde kultus, esteeditsev naudingumoraal, mis suundub müstitsismiks. Need kolm on humanismi lunastusteed (paraku vaieldavate tulemustega). Kristluses tuleb lunastus armust, vaatamata sellele, et ma olen raisus, Jumal ikka hoolib. Siin on vahe: humanistlik on erootiline (enese tublidusega tõestan) ja tingimuslik – kui..., siis...; agape on tingimusteta – vaatamata sellele, et...
5. Eskatoloogia (kui kellelegi on teisiti suupärasem, siis eshatoloogia). Humanism eeldab paratamatult, et toimub progress, kõik läheb paremuse suunas, on areng, evolutsioon. Seega on humanistlik mõtlemine olelusvõitlus (kes ei käi progressiga kaasas, peavad välja surema). Aga on areng ja maailmast saab lõpuks paradiis. Kristlik vaade eeldab, et on entroopia, allakäik, ehk seesinane maailm saab otsa.

Kahtlemata on see lihtsustus ja ei ava kõiki aspekte, aga siit nähtub, et sõnaühend „humanistlik kristlus“ sisaldab kognitiivset dissonantsi, mistõttu on üldse keeruline olla manifesti poolt või vastu. Ma ei arva, et kristlane peaks humanismi maha tampima, inimväärikuse põhimõte Inimõiguste ülddeklaratsioonis on väga suur asi ja iga kristlane võiks nõustuda sellega. Kui manifesti pooldajatel on humanismist ja kristlusest teistmoodi arusaamine, ootaks lahket tutvustamist. Võib-olla olen mina katkise ja nõdra inimesena eksiteel, ometi ootan kristlasena samasuguse inimese abi ja selgitusi. Humanism paraku ei lepi inimese ebatäiuslikkusega, aga „õige“ õpetusega on mul vähe peale hakata.