Humanistliku kristluse manifest

Head sõbrad! Ilusat pühapäeva!
Kuna Postimees küsis mu käest, miks ma allkirja andsin (http://www.postimees.ee/570942/jurgenstein-manifestis-kirjeldatud-suund-voiks-olla-eesti-kirikutes-palju-nahtavam/), siis ei hakka neid argumente üle kordama. Siiski paar asja:
Kõigepealt seda, et siinseid kommnetaare lugedes ei jää kahtlustki, et manifest on midagi kirikuelus väga täpselt tabanud. Usun, et paljudel meist on niipalju elukogemust, et ka varjunimede all kommentaaridest oskame välja lugeda (loomulikult mitte 100%), kas tegemist on tõenäoliselt alalise Delfi kommnentaatori, kirikuga tihedamalt seotud inimese, teoloogi ja vaimulikuga jne. Mulle tundub, et viha ja mittemõistmist on ikka väga palju.
Teiseks ehk seda, et mitmel korral rõhutati solvumist - manifest jätab mulje kirikust kui kitsarinnalisest asutusest. Minule mõjus see kuidagi teisiti. Mõtlesin oma Postimehe kommentaaris maninitud uurimusele, et Eesti on maailma kõige vähem usklik maa ja tundsin teravamalt oma süüd või pattu. Ma pole suutnud sildu inimeste usuliste huvide ja usuliste struktuuride vahele piisavalt hästi ehitada. Seetõttu tundub mulle ka etteheide, et manifest tahab inimese patuteadvust kaotada, ülekohtune.
Kolmandaks seda, et kui tahta mingi asi ummikusse ajada, siis võib lõputult jääda täpsustama sõnade tähendusi, iga üksikut punkti jne. Mulle oli oluline manifesti peajoon, mis rõhutas, et mõtleme koos, äkki on meile usuelu ülesehitamises midagi kahe silma vahele jäänud, ja sellega võisin rahulikult nõustuda.