Humanistliku kristluse manifest

Selgitus manifestile

Head sõbrad! Lõpuks on mul võimalus tulla Teiega diskuteerima oma manifesti üle. Kuna olen peaautor, siis ilmselt kohane inimene seda tegema. Kommenteerin kogu teksti lõikude kaupa:

Eesti Kirikute Nõukogule,
kõigile kirikutele ja kogudustele
Kommentaar: Algselt oli tekst mõeldud esitamiseks EELK peapiiskopile ja konsistooriumile. Kuid omavahel suheldes jõudsin oma mõttekaaslastega äratundmisele, et probleemid on kirikutes sarnased. Seepärast adressaadiks EKN, kuhu kuuluvad kõigi suuremate kirikute juhid.


HUMANISTLIKU KRISTLUSE MANIFEST
Kommentaar: Pealkirja üle võib vaielda, kuid sisuliselt ütleb tekst, mis on meile oluline: kristlus, mis ei vastanda end humanismile, vaid peab oluliseks samu aspekte, mida kristluski. Usun, et tänapäevase õhtumaise humanismi juured peituvad suures osas kristluses. Me ei taha humanismi ja kristlust samastada, kuid rõhutame nende ühisosa. Kristlusel on lisaks sellele oma spetsiifiline sõnum, mis ületab humanismi piirid. Ma pole nõus vastandama kristlust kui Jumala-keskset ja humanismi kui inimkeskset maaiilmavaadet: kui kristlus rõhutab inimese erilisust, ta väärtust ja väärikust ja räägib sellest, et Jumal sai inimese pärast inimeseks, siis pole humanism ja kristlus vastuolus. Kristlik humanism, st humanism, mis mõtestab inimese väärtust kristlikult, ei väida, et inimene on lõpliku tõe valdaja. Seda ei väida ka mina.


Eesti ühiskonda iseloomustab püüdlus suurema demokraatia, avatuse ja sallivuse suunas.
Kommentaar: Just püüdlus, mitte et meie ühiskond oleks demokraatlik, avatud jne. See püüdlus pole mu meelest vastuolus ristiusuga, mis jutlustab vennalikkust.

Toetades seda püüdlust, jälgime murega, et samal ajal toimuvad mitmes kirikus arengud, mille tulemusena süvenevad autoritaarsus, suletus ja sallimatus. Kristlikku õpetust püütakse vastandada ühiskonna humanistlikele väärtustele. Me mõistame seda hirmu ja ebakindluse väljendusena ühiskonnas toimuvate muutuste ees. Oleme veendunud, et sellised hoiakud ei aita muuta ühiskonda paremaks ning pärsivad ka kirikute endi elu.

Kommentaar: Need tendentsid on meile nähtavad ja kuna tegu manifestiga, siis me teadlikult ei konkretiseeri. Aga olen valmis sellest edaspidi põhjalikumalt rääkima.

Me oleme veendunud, et kristlik sõnum peaks ühtlasi olema ka humanistlik, sest Piibli loomisloos lõi Jumal inimese oma näo järele (1Ms1:27), andes talle seeläbi erilise väärikuse. Humanism on selle väärikuse tunnistamine.
Kommentaar: Olen humanismi ja kristluse suhet juba kommenteerinud.


Humanistlik kristlus vastandub sellistele kristluse vormidele, mis ei tunnista inimese õigust ise otsustada ja vastutada; mis nõuavad inimese pimedat allumist kiriklikele autoriteetidele; mis tahavad demokraatiat kirikus asendada autoritaarsusega. Peame kahetsusväärseks, et üks osa vaimulikke üritab selliseid ristiusukäsitlusi suruda peale kõigile kiriku liikmetele, püüdes hävitada arvamuste mitmekesisust kirikus. Taunime kirikus levivat vihakõnet ning selle põhjendamist ja õigustamist Piibliga.

Kommentaar: Me ei vastandu ristiusule, vaid teatud nägemustele ristiusust. Loomulikult on nende kirjeldus lihtsustav ja üldistav, aga kõigi nende tendentsidega olen ma puutunud kokku. Vihakõne on erinevate inimrühmade vastu suunatud vihkamise õhutamine. Õnneks pole ühegi EKNi liikmeskiriku juht vihakõnet õhutanud, kuid seda on teinud mitmete liikmeskirikute liikmed ja vaimulikud. Üks vihakõna vorm on näit teiste konfessioonide liikmete vastu suunatud vihakõne. Tean juhtumeid, kus seda on interneti kaudu peetud. Aga manifest on manifest ja siin ei saa seda konkretiseerida. Kui näiteid tahate, suhelge eraviisiliselt minuga, sest ma ei taha hakata siin avalikult kedagi süüdistama.

Me soovime, et kirik ei igatseks nostalgiliselt minevikku, vaid keskenduks oleviku reaalsusele ja vaataks ka tulevikku.

Kommentaar: Kirik ei pea loobuma oma ajaloolisest pärandist, kuid meile näib, et mineviku ja oleviku hindamise tasakaal on paigast ära.

Me soovime, et kirik oleks tänapäevane, demokraatlik ja avatud. Et ta oleks inimsõbralik ja hooliks inimesest ning väärtustaks inimest kui isiksust.

Kommentaar: Olen veendunud, et nagu teised religioonid, nii on muutunud ka kristlus. Ma ei hinda seda negatiivsena („taganemine algsest“), vaid pean paratamatuseks. Küsimus on vaid selles, kuidas muutustega toime tulla – kas neid tunnistada või mitte. Teine on mu meelest ummiktee. Ja kui on muutunud ühiskond, st kui ühiskond pole enam autoritaarne ega autokraatlik, ei peaks selline tahtma olla ka ükski kirik. Demokraatia pole anarhia, kuid see tähendab näit sõnavabadust, mis peab olema ka kirikutes. Aga see on vaid demokraatia üks aspekt. See, kuidas EKNi liikmeskirikute juhid suhtuvad sellesse manifesti, on ka demokraatia test. EKNi täitevsekretär on nimetanud manifesti meedias juba milleski negatiivseks. See on kahetsusväärne. Demokraatia tähendab alt poolt tulevate algatuste toetamist.

Et ta hindaks haridust ja teadust ning arvestaks teoloogia ja mõtlemise arenguga.

Väliselt pole nagu midagi ette heita, kuid minu meelest on tegelik suhtumine teoloogiasse mitmetes kirikutes väga kahetsusväärne. Teoloogiat ignoreeritakse ja sellega ei arvestata. Või nimetatakse teoloogiaks teadusliku teoloogia-eelseid arusaamu.

Et ta oleks valmis ühiskonnaga dialoogi pidama, lähtumata tõevaldaja võimupositsioonist.

Olen puutunud kokku väga mustvalge moralismiga. See ei lahenda mingeid probleeme, kõige vähem moraalseid. Vaja on diskussiooni ja argumenteeritud diskussiooni. Seda on, kuid võiks olla hoopis rohkem.

Et kirik väärtustaks vaimset ja vaimulikku mitmekesisust, lubades seda endas.

Kommentaar: Mitmekesisus on olemas, kuid see võiks olla suurem. Ja seda on üritatud ta tasalülitada. Ei välista viimase protsessi jätkumist.

Et ta oleks vaimulikuks koduks kõigile, kes teda vajavad, välistamata kirikust ühtegi inimgruppi.
Kommentaar: Teoreetiliselt ta seda on, aga kas ka tegelikult? See on küsimus.

Ja lõpetuseks: Mulle on pandud pahaks avalikku „musta pesu pesemist“. Aga kus ma seda manifestis teen? Ei esita süüdistusi isikute vastu jne. Arvan, et kiriku asjad peavad olema avalikud. Avalikud ei tohi olla vaid pihitooli- ja hingehoiutoa jutud, sest need on isikuid puudutavad. Olen valmis vastama küsimustele, kuid mitte neile, mis ründavad minu või mõne allakirjutanu isikut. Ja palun Teil tungivalt kasutada kõneldes viisakaid väljendusi ning hoiduda siin kommentaariumis isiklikest arveteklaarimisest. Tahan, et asi oleks avalik, et tugevdada kiriku mainet ühiskonnas – me pole salaühing, vaid avalik. Ja kuna ka väljaspool kirikuid on inimesi, kellele kirik korda läheb, siis on mu meelest õige, et räägime avalikult.
Austusega
Jaan Lahe