Humanistliku kristluse manifest

See manifest meenutab mulle üle 30 aasta tagust lugu.
Elades Tartus, käisime venna ja õega kolmandal vennal sünnipäeval Viitnal ja tagasiteel pidime õhtusel ajal Tapalt rongiga Tartusse sõitma. Tekkis hetkesituatsioon, kus olles Tapa jaamahoones sees, sõitis korraga ette kaks rongi. Üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt. Olime võõras kohas ja äkki tekkis meil kõigil kolmel küsimus, et kumb on meie rong? Kummal pool on Tartu? Õde nägi kaugemal rahva seas üht oma kunagist töökaaslast Tartust, kes just astus rongi peale. Ta ütles, et lähme, poisid, see rong läheb Tartu. Astusime rahulikult rongi peale ja sõit algas. Kui aga rongis teadustati, et järgmine peatus on …, siis oli selge, et õe tuttav sõitis hoopis Tallinnasse, mitte aga Tartu. Miks ta pidigi? Kobisime maha ja olime juba targemad. Me teadsime kus pool asub Tartu! Jäime ootama rongi sealt poolt, kuhu sõitis too, mille me maha jätsime.
Need inimesed, kes on kirjutanud alla manifestile, mille pealkirjaks on „Humanistliku kristluse manifest“, on endale broneerinud pileti põrgusse. Jah, täpselt põrgusse, sest on ainult kaks teed, kus käia ja ainult üks nimi, kes juhatab meid, kuhu minna, see on Jeesus Kristus! Me peame demagoogia asemel alustama vundamendist. Tegema endale kõigepealt selgeks, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme? Kristlane ei ole mitte see inimene, kes ennast arvab seda olevat. Kristlane on see, kes on siira südamega kuulekas Jumalale läbi Tema Sõna! Kristlane ei ole tänamatu ja ta teab, et ta elab võlgu Kristusele. Humanistlik kristlus“ ON sama, mis „saatanlik Jeesus“. Siin pole midagi keerutada. Esiteks – aetakse siin sassi Jumala riik selle maailmaga. Need on öö ja päev, tuli ja vesi. Teiseks – püütakse leida kompromissi kuradi ja Kristuse vahel. Jaa, Jaan, ära hakka jälle vastu vaidlema. Eeltööd kompromissiks näen ma juba ammu. Selgemast selgemalt väljendub see viimase 50-aasta Piibli tõlgetes, kus Sõna on enamuses asendatud kõnega, n.ö. „kõva kõne“ on päris välja roogitud ja ülim nahaalsus tõlkijate poolt on kolmainsuse definitsiooni ja kahe sakramendi (s.t. maapealne kolmainsus) väljatõlkimine. (1Jh5,7.8.) Pühakirjast on saanud ilukirjanduslik teos. Siin pean ma süüdlaseks ka T. Pauli, kui kaasautorit, kes minu jaoks on tavaline teadlane, mitte kristlane. Kahte jumalat ei saa teenida. Miks ma nii arvan? Sest ta peab Jumala öeldud Sõnu liiga kõvaks kõneks ja võtab endale ise õiguse ka teiste eest salata Jumala Sõna väge tema hoiatavas ja noomivas olekus. Et ta teeb kaljusid lõhkuvast Jumala Sõnast kellassepa haamrikese - see on tema langus. Ei saa olla mingit kompromissi teistsuguse evangeeliumiga! Ka demagoogia on teistsugune evangeelium, sest tal puudub Jumala Sõna selgus, konkreetsus ja täpsus. Kurat ründab meid oi, oi kui palju rohkematest suundadest kui me tihti seda tajume. Tal on kiireks läinud. Kui me aga jääme Kristusele kindlaks, siis ei tule kuri meile ootamatu üllatusena.
Manifestlased ei ole ka ootamatu uudis. Kommentaaris nr59 tuleb selgelt välja Jaan Lahe n.ö. libedam pool, mis paratamatult meenutab mulle kohe ühte jalgadeta kõige kavalamat looma paradiisi aias, kes ütles Eevale, et kas Jumal ikka ütles … ja ega te surma ei sure … ja saate sama targaks kui Jumal ja … Ja vaat siin ongi see algus. Algus religioonile, nimega evolutsioon. Algus humanismile ja veel kõikvõimalikele kurjuse – ismidele. See, kes käib Kristuse jälgedes siiras usus – ma kordan – siiras, seda on ju vaja rünnata mingisuguste „läbirääkimistega“, et ta õigelt teelt eksitada. Piibel ütleb, et lõpuajal tulevad valevennad teie endi seast. Siin ta on, meie endi seast üles kasvanud vend. Me näeme selgelt, mis põhjamaades toimub ja mitte ainult seal. See levib nagu vaimne marutaud. Need on õnnetud inimesed, keda see on tabanud. Elan metsa sees ja olen oma õues pidanud maha lööma marutaudis kähriku. Tean, et nad kardavad valgust ja neil on tung saada kedagi hammustada. Kui pimedas näitad taskulambiga tuld talle silma, siis on ta võimetu, pöörab pea ära ja ei saa rünnata. Vaimse marutaudiga on veidi teisiti, sest kuradil on küll vähe aega jäänud, kuid piisavalt selleks, et „läbirääkimiste teel“ hammustada Tõde. Veiko ja Ennu ees vabandamine jätab mind küll külmaks, kui järjekordne inimlik teesklus, sest sõna „AUS“ häirib Jaani nii palju, et pole isegi vastuvõetav. Saan sellest aru, sest ausus on sama mis Tõde. See aga on talle võõras asi, sest humanistid ei tunnista ju absolutsiooni! Nende jaoks pole ei puhast Tõde ega valet. Kõik on ühte patta segatud ja söövad seda patust suppi kui igaühe oma tõde. Kas Kristus peaks sellistega tahtma taevas koos elada, kui nemad siin, maapeal, ei tunnista Tõde? Olen kindel, et ei! Olen kindel ka selles, et manifesti punkt nr6 on toodud rõhuasetusega seksuaalsele orientatsioonile. Sõnum on, et kõik on teretulnud kirikusse, olenemata Jumala tahtest. Võiks ju siis ka loomade esindajana kaelkirjaku tuua!? Peaks ju kõnet ilma kantslit vajamata. Hoiaks ju kokku. Kantsel nagu nii pole püha koht. Jah, tõesti , selliste sõnumite kuulutamiseks küll ta mõeldud ei ole.
Kristus tunneb omasid ja ärge kartke, kes te tunnete Tema Sõna järele vajadust. See on hea märk, te elate! Jah, te elate Kristuses. Kes aga ei vaja Tõe Sõna, see on elavalt surnud. Nende eest peab paluma, ehk pääseb mõnigi neist. Mõnigi sellepärast, et seal on ka neid kes on tahtlikult valelikud. Nende pärast ei pea paluma, sest nad on solvanud Püha Vaimu.