Humanistliku kristluse manifest

#695: mees metsast - Re: Miks ma ei saa alla kirjutada

See on küll võib-olla antud kommentaariumis kõrvalteema, aga kuna küsiti, siis vastan.

"Aga kuna Sa nii hästi arvad nende mõttemaailma teadvat, siis mõtle ka sellele mida need austatud teoloogid oleks arvanud hetkel UI likvideerimisest ja sisuliselt kloostrikooli rajamisest, mõtle sellele. Kas nemad oleks pidanud võimalikuks teha kirikule midagi niisugust."

Oletuste pinnale jäädes: ma arvan, et nad oleksid "sisuliselt kloostrikooli rajamisel" tundnud UI ära sellisena, nagu see oli nende aegadel.

Oletuste pinnalt tõsiasjade juurde tulles: Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon ja Usuteaduse Instituut ei olnud eesmärk omaette, vaid oludest tingitud paratamatus. Tõenäoliselt oleksid nimetatud teoloogid pooldanud seda seisukohta, mis oli ka peapiiskop Jaan Kiivitil: olla tänulik UI-le tehtud töö eest ning usaldada samamoodi tänulikult teoloogiaõpe Tartu Ülikooli taasavatud usuteaduskonnale, kes loomulikult saaks teha tihedat koostööd kirikuga (kirikutega). Ning lisaks sellele oleks kirikul oma õppeasutus (pastoraalseminar), mis peakski kujutama endast "sisuliselt kloostrikooli".

EELK erakorralisel kirikukogul kõneles ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan prof Riho Altnurme. Võin kinnitada, et tema ettekanne oli kõige sisukam ja sümpaatsem, nii et ka mina usun taolise süsteemi võimalikkusse - eeskätt sõltuks see aga muidugi kirikust ja sellest, millisel tasemel ta suudaks oma "kloostrikooli" hoida ja pidada.

Viimaste aastate olukord Usuteaduse Instituudis, kus on saavutamatult (ja vähemalt kõrvaltvaataja silmis on olnud ette teada, et see on saavutamatu) püüeldud akadeemilisi kõrgusi, tehes seda kõige vaimuliku arvelt, ei oleks kindlasti vastanud vanade auväärsete soovidele.

Rõhutasin kirikukogul sõna võttes, et vaimulike haridus peab rajanema kolmel sambal: kõrgel akadeemilisel tasemel teoloogiaharidus, kiriklik praktika ning vaimulik kasvamine. Kas need toimuvad ühes õppeasutuses või näiteks seminari koostöös ülikooliga, on loomulikult oluline, aga siiski teisejärguline küsimus, mis tuleb lahendada vastavalt võimalustele.

P. S. Minu arvamusloos ei olnud taotlust "teksti väärtust rõhutada kuulsate nimede lisamisega". Tegemist oli minu arvamuslooga, milles kirjeldasin oma viimaste päevade väga isiklikke tundeid ja mõtteid. Ja need nimed ning see küsimus mu arvamusloo lõpul ongi täpselt nii, nagu kirjutasin, mul viimastel päevadel meeles mõlkunud. Mitte eneseõigustuseks ega oma arvamusele kaalu lisamiseks, pigem veelgi seda kurbust rõhutades, mida tunnen, meenutades aegu veidi üle paarikümne aasta tagasi ja võrreldes neid praegustega.