Humanistliku kristluse manifest

Tundub, et mitmed sügavalt usklikud inimesed arvavad, et kirikut ei tohi kritiseerida või kirikuisad seisavad kuidagi (maalise) seaduse üleval pool. Nii see ei ole. Nagu ajaloost teame, kritiseeris ka Martin Luther paavsti ja kirjutas Piibli. Ehk sakslasel oli julgust tuua esile ebakohad ja näidata ka kätte uus tee – tol ajal kirik seda häbematu sõnakuulmatusena ja Luther pidi põgenema ülesärritatud (katolike) kirikuisade kättemaksu eest.

Otseloomulikult tohib – ja peabki – tooma esile kiriku ebakohti. Ka paavsti kritiseeritakse vägagi aktiivselt. Kes jälgib välisuudiseid, see teab, et täna saabus Benedictus XVI. Berliini ja pidas kõne parlamendis. Katoliku kiriku pea võttis vastu liidupresident Wulff – lahutatud ja uuesti abiellunud katoliiklane, kes Vatikani fundamentalistliku seaduse kohaselt ei või oma abikaasa võtta osa kommunioonist. Lahutatud uuestiabiellujatel, ükskõik kus riigis nad ei elaks või millisel positsioonil ei oleks, pole armulauale asja. Täelikult oma aja ära elanud kirikuseadus ja muidugi seda ka kritiseeritakse. Seda tegi ka liidupresident Wulff ise oma tervituskõnes paavstile.
Palju on selles foorumis räägitud homoseksuaalidest. Me teame, et evangeelse kiriku hällis on mitmetes kogudustes homoseksuaalsed pastorid. Kui inimesed külas on haritud, modernsed ja avatud, pole neil sellega ka mingeid probleeme, isegi Baierimaal mitte. Mitmetes kogudustes elavad gei/lesbipastorid ka oma elukaaslastega. Usklikele on siinjuures tähtis ennekõike kirikuõpetaja suhtumine koguduse liikmetesse ja töö nende hüvanguks.
Kuid nii konservatiivne kui on katolik kirik, siis on – nii kirjutavad välislehed – ka mitmed preestrid toonud esile, et homoseksuaalid on iseenesest mõistetavalt kirikusse teretulnud. Siit jällegi järeldus – mida haritum ja avatum on preester, seda sõbralikum (humaansem) on ta kõikide usklike vastu.
Paavsti külaskäigu ühenduses toodi veel esile, et Saksamaal on preestrite puudus, vaimulikke tuuakse kogudustesse isegi Indiast või Aafrika riikidest. Paljud kirikud on sulgenud oma uksed. Näiteks ühte kirikut kasutatakse nüüd restorani, teist jälle ronimiseks.
Ennustan juba nüüd ette, et on ainult aja küsimus, millal ka Eestis ei ole kogudustel raha maksta hingekarjastele palka ega pidada üleval kirikuid. Kui Eesti kirikupoliitika ei muutu, kui Eesti kogudustes jätkub diskrimineerimine, kuid vaimulikud ei näe usklike häda ega aita neil leida elus reaalse ajaga kaasas käivat orientatsiooni, siis on Eestis väga varsti samasugune olukord. Vaevalt soovivad ka väliskirikud kaua toetada kogudusi kus ainult üks vaevu-vaevu jalgadel püsiv vanamemm tuleb kuulama eluvõõra pastori õpetusi.
Eestis on kasvamas – Jumal tänatud – peale uus põlvkond välismaal hea koolituse saanud inimesi, kes on toomas kodumaale uued tuuled. Nad tulevad tagasi, juba ainuüksi seda sammu peab austama. Neil on kindlasti teised mõtted kui nendel vanadel teoloogidel, kellel puudub rahvusvaheline haridus ja avar maailmavaade. Kuid kui vanal generatsioonil vaimulikel on kasvõi kübekenegi jäänud alles vastuvõtlikust, siis võtavad nad Jaan Lahe pöördumist tõsiselt.
Kõigest võib ja peab rääkima. Otse ja avatult. Kuid teisi usklikke, meie kaaskodanikke, meie kaasmaalasi diskrimineerimata ja halvustamata. Ükskõik mida teatud grupp homoseksuaalidest arvab – meie võimuses ei ole neid foobiatest vabastada, mille sügavad juures leiduvad nõukogude, hiljem kiriklikus jäigas seksuaalkasvatuses – kuid mitte kellelgi ei ole õigust mõnitada või halvustada vähemusgruppi kuuluvaid inimesi. Mitte kellelgi! Ja kõige vähem usklikel. Kui Jumalasõna omal ajal kirjutati ja sellest on aastasadu möödas, ei teadnud kirjamehed sellest fenomeenist midagi. Nüüd me teame. Sallivas ühiskonnas on kõigile ruumi.