Humanistliku kristluse manifest

Mis ikka, peab kordama kord korratud sõna - kahju!
Kuskil eel oli, et -on Jumala riik- ja on -inimlik või inimeste riik-. Sama võib(-ks) öelda praegu piinavalt karmilt lahutatud Eesti ühiskonnas riik kodanikkonnast ja riik valitsusest ja niipidi tagasi.
Kui ikkagi kasutada sõna ideoloogia, siis ehk on vähemalt Eestis ühiskonna uskmatuse suurenemise põhjus kristliku idee-ideoloogia kahetine olemus: maapeal, kus inimene elab (oleb?) ei ole kirikutegelaste sõnade järgi Jumala riiki. Et kus see siis on? Mis koht see olema peaks, kus Jumal on oma riigi teinud ja inimest tema eluga-olemisega koos sisse ei lase? Kelle jaoks siis?
Kas me - inimesed - äkki nii mõeldes Jumalale liiga ei tee? Kas me - inimesed - ise ei mõnule enda tehtud patus, mida Jumal imestades vaatab, et polegi patuks pidanud?
Patuks selles mõttes, et koormame Jumala ( mõtte, idee Jumalast) üle inimliku hoolimatusega murda teha teed Jumala riiki või vähemalt lähedusse? Nii usklikud kui uskmatud korrutavad avalikult või salaja, et "me oleme Tema näo järgi", sest millegi muu järgi kohe mitte. Aga kui kujutluspilt hakkab võtma hallutsinatsiooni olemust, siis kiirustame patuga oma hädasolemist kinni katma.
Nagu ikka, ka siin on jälle kinnislause, et Jeesus ei muutu, et Jumal lausa ei tohi muutuda. Et see oleks midagi katastroofilist. Inimene ju muutus ja muutub kogu aeg. Samamoodi muutub (mitte ainult, et teiseneb) ka kristlik - see inimlik kristlus - arusaamine maailmast, milles iga inimene praegu ja nüüd elab-oleb.Kogu loodus uueneb, muutub ajas ja ruumis ning mõtte kivistumine, mida pisut iroonitsedes võib nimetada traditsiooniks, on silmnähtavalt takistanud Eesti ühiskonda võtmast kirikut kui loomulikku osa mõttemaailmast.
Kahju on juba sündinud. Manifest võib anda tõuke - tunnistan: nii edasi kui tagasi - kirikut kui loomulikku ressurssi kasutada ühiskonna uuenemiseks. Uuenemiseks, kus poleks vaenu ja viha, poleks eraldatust ja eraldamist, poleks suletust ja sulgumist.
Aeg näitab.