Humanistliku kristluse manifest

Deemon on Jumala saadik mu juurde. Deemon on kuri ingel, ja ingel on Jumala saadik inimese juurde. Õigemini, Jumal toimetab inglite läbi.
Deemon istub ja seisab mu vastas. Võiks arvata, et see olen mina ise. Ei, ei, see on deemon.
Ma vahin ta pärani silmadesse ja tema vahib minu omadesse.
Kurjad inglid on mu ees ja taga, külgede peal, all ja üleval, ja mu sees.
Ta ja nad irvitavad mu üle. Itsitavad. Kurnavad, vaevavad, vaenavad, ratsutavad, löövad, togivad, loobivad, peksavad, puutuvad mu ihusse.
Mul ei ole asu. Nad väsitavad, ei lase magada, külastavad mind mu unenägudes.
Jumala sõrm puudutab mind.
Jumalaga suheldes ma lähen hulluks. Muutun meeletuks Jumala pärast, sest Jumalal pole piire, tal pole nime ega nägu. Igal (uuel) hetkel on ta teine. Kuri ingel on piiriks Jumala ja minu vahel. Ma ei suuda minna deemonist läbi, sest mul endal on mu enda loodud piirid. Mu oma dogmaatika ja jumalakujutlus. Mu oma riitus. Hirm ja argus.
Kas mu enda valmistatud piir on kuri ingel või on deemon piir?
Kuidas saada vabaks? Kas piiride langedes ründab mind kuri ingel?
Ja siis olen ma hull ja meeletu nagu kuri ingel Jumala pärast. Ma ei jäta alles mitte ühtegi kirikut. Ja kargan kallale igale kristlasele, kes ei ole jumal, sest deemon on jumala armuke.