Humanistliku kristluse manifest

Mõned manifesti toetajad on oma allkirja siin põhjendanud. Kindlasti ei ole see nn ühe teema manifest, nagu on tahetud Veiko Vihuri defineeringu järgi hea nimega mõtlevate inimeste poolt näidata. Mina toetan konkreetselt selle manifesti puhul selle üldist eesmärki, mitte iga selle lauset. Sest kõik mõisted on mitmetähenduslikud ja kõiki rahuldavat sõnastust pole võimalik luua. Kirikute endi oikumeenia ajalugu on selle heaks , aga ka kurvaks näiteks. Aastakümneid istutakse kahepoolsetes õpetuskõnelustes samade teemade ümber ja kuigi oikumeenilisi jumalateenistusi aeg-ajalt toimub, puudub ühine lauaosadus, sest ei suudeta sõnades kokku leppida, sõnu ületada.
Religioonide suhe humanismiga on keeruline. Ükski religioon pole suutnud üht põhiprobleemi, vihkamist ja sallimatust võõra suhtes, täielikult ületada. Kristlus pole olnud ka oma suure inimesearmastamise kontseptsiooniga humaansuse ainus allikas. Lähtudes kirikute formuleeritud õpetustest maailmast, kirikust, inimesest, ei usu ka mina, et oleks võimalik humaanset kristlust kirikutes kogu ulatuses praktiseerida. Seda näitab ka siinne arutelu, eriti tegevvaimulike endi kirjutatu. Kindlasti ei ole see manifest kirikute ja ühiskonna või koguni mõne arvates ehk isegi riigi lõhkumise manifest. Eestis ei ole kristlus ja kirik riigireligioon ja riigikirik, seepärast ei ole kriitiline arutelu kristluse ja kirikute teemadel ei riigilõhkumine ega ühiskonnalõhkumine. See on normaalselt toimiva kodanikuühiskonna märk.
Sooviksin omalt poolt, et luterlased, kes peaksid teoreetiliselt lähtuma Augsburgi usutunnistuses öeldust, et kiriku tunnuseks on evangeeliumi õige õpetamine, püüaksid mõelda selle üle, kas moraal on evangeelium.
Sooviksin, et kirikud Eestis oma kohta 21. sajandi maailmas mõtestaksid. Kuidas ületada mõistetamatus? L. Altnurme esitas eelpool mõningaid protsente. Millest ikkagi johtub see, et suur osa kristlastest Euroopas ei osale igapühapäevastel jumalateenistustel? Ja valivad kirikutesse sisenemiseks aja, kui seal ei toimu liturgiat. Mis mõtestatus on jumalateenistusel konkreetselt Eesti ühiskonna jaoks? Püüdke vastata nii, et vastus looks mingigi silla kiriku liturgia ja ühiskonna vahele. Viimases Teoloogia Ajakirja numbris küsib ja konstanteerib üks kogenud soome kirikuteoloog ja oikumeenik, et kirik on jõudnud nii teoloogiliselt kui ajalooliselt väljakutsuva küsimuse ette, kas luterlusel on tulevikku.