Humanistliku kristluse manifest

Tere-jõudu

Meenus mulle DeMello'lt pärit mõte: "Iseenda meelest õige jutlustaja küsis: “Mis on sinu arvates maailma kõige suuremaks patuks?” “Selle inimese patt, kes näeb teisi inimesi kui patuseid,” vastas talle Õpetaja." Alustuseks tunnistangi, et olen selles jutlustajas tihtipeale ära tundnud ennast ja siis püüdnud meelt parandada, mis mõnikord on õnnestunud ja mõnikord ilmselt ei ole ka.

Manifestist. Kui loen, kuidas mu sõpru Heino Nurka ja Lagle Heinlat ja Jaanus Noormäge ja mõndagi veel ka siin kommentaariruumis on nimetatud mitte inimeseks vaid inimeselaadseks olendiks, tekib mul suur tahtmine sellele manifestile alla kirjutada. Kui ma tänaseks juba kakskümmend ja kolm aastat tagasi Heino leerikursusel osaledes arvasin, et kohalik Suure-Jaani joodik küll enam inimene ei ole, kuna on ennast loomaks joonud, siis oli just Heino see, kes mu käest küsis - aga kuidas saad sina arvata, et tema enam ei ole inimene. Kõlab naiivselt, kuid nii küsimus kui vastus on mind saatnud tänaseni. Selline allakirjutus oleks siis protest inimese objektiviseerimise ja ühe inimgrupi stigmatiseerimise vastu. Samas on aga kogu see kommentaaridevoog liialt kaldu ühe teema poole ja minu hinnangul pole manifesti teema homoseksuaalsus ja selle retseptsioon. Teemaks on ju pigem kiriku kui institutsiooni (või Kristuse pruudi või sakramendi või millise iganes UT, Dullesi või kellegi teise mudelitest valite) olemus ning suhe indiviidi kui sotsiaalse olendi ning Jumala lapsega.

Teisalt aga ei saa ma kaasa heliseda paari mõttega manifestis. Oli aegu, kui tõesti püüti selgitada, mis Piiblis Jumalast ja mis inimestest. Semleri aeg on vast tänaseks möödas ja ma ise olen üpris veendunud, et Piiblitekst loetuna-kuulduna ikka SAAB Jumala Sõnaks (ükskõik milline täheke siis sellest), olles kirjatähena ometi läbinisti inimlik tekst.

Üpris samuti saab inimeselaps inimeseks vaid inimeste keskel üles kasvades, Jumala laps saab selleks läbi Jumala armu - ja see pidev saamine ei lase sedasama inimlast asetada ei mõõdupuuks ega keskpunktiks ei Jumala ega ühiskonna suhtes. Seda muide manifestis ka ei tehta, kuid võimalust manifesti sellisena tõlgendamiseks leiab siitsamastki kommentaariruumis küllaga. Seega paistab maailm (olgu see bioloogilisel, sotsiaalsel või sakraalsel tasandil) ikkagi hierarhiline ja üksikinimene ikkagi ei ole kõigi asjade mõõt.

Mõtlesin, et peaks ehk koostama müstilise kiriku manifesti, nii tasakaalu mõttes, aga ilmselt mõtteks see jääbki. Siia lõppu aga lisan oma inimesekäsitluse ilmestamiseks veel ühe loo DeMellolt.

“Kõik inimesed on enam-vähem võrdselt head, või halvad,” ütles Õpetaja, kes vihkas sellist inimeste lahterdamist.
“Kuidas sa saad pühaku ja patuse võrdsele pulgale asetada?” protesteeris üks tema õpilastest.
“Kuna igaüks on päikesest enam-vähem võrdsel kaugusel. Kas vahemaa tõesti kahaneb, kui sa elad pilvelõhkuja katusel?”