Humanistliku kristluse manifest

Manifestis punkt nr. 6 toodud loendis ei ole ühelegi - kordan: mitte ühelegi teretulnule - tehtud erandit, vaid lihtsalt ja arusaadavalt pandud suvalisesse järjestusse. Seega siin arvaruumis kujunenud sättumuse propaganda on viinud arutelu kaugele võssa-rappa-ummikusse.
Tooks tagasi? Kuna A.Põder ise on manifesti tunnistanud (mitte veel tunnustanud), siis teksti lõik: "..et kirik ei igatseks ...minevikku, vaid keskenduks oleviku reaalsusele ja vaataks tulevikku..." väärib ikkagi absoluutselt teistlaadi arutelu kui senine rabelemine ühes tupikus.
Kuid A.Põder´i: " Aga esmajoones peaks käesoleva manifesti adressaadina nägema siiski iga allakirjutanu kodukirikut." viib samasse tupikusse, mida alltekstina on käsitlenud üsnagi omapäraselt - ja mis salata, ka naeruväärselt (mis ei õigusta naeruvääristamist) - ka Kivirähk oma sketšides, kus luteri kirik on näidatud just sellises väljapääsmatus kodukirikus kõigi oma sättumustega, mis sedakorda tähendavad usklikule ülbitsemist usu üle. Kivirähk´i tekstid võivad olla vägagi õelad, kuid kindlasti mitte ilma sügava mureta.
Manifesti: "Me soovime, et kirik oleks tänapäevane.." tähendab praegusele Eesti riigile vägagi palju, kui.... jah, see kui tuleb sama õelalt siia vahele nagu Kalevipoja mõõk sileda veepinna alt. Kreutzwald pidi ikka päris palju vaeva nägema, et voolavas jões näha metafoorilist tulevikku uue Eesti ühiskonna valupunkti kandjana.
A.Põder oma "kodukirikuga" tahab Manifesti (kui sellise) tagasi suruda mõõga tera otsa, mille eest ometi kadunud kirjanik hoiatas ja elav kirjanik hoiatab.
Kahju!