Humanistliku kristluse manifest

#311: liina -

Ei, "homo olla" ei ole patt.

Homoseksuaalsus tähendab kõrvalekallet n-ö loomulikust seksuaalsusest - sõna "seksuaalsus" ütleb siin ise ära, millega on tegemist, juttu on erinevatest sugupooltest.

Kiriku traditsioonilise käsitluse järgi kuulub inimese seksuaalsus abielu raamidesse, kusjuures silmas peetakse loomulikult mehe ja naise vahelist abielu.

Miks see on nii oluline? Sest Jumal, meie Looja, on nõnda seadnud.

Kas Ta ikka tõesti on nõnda seadnud? No vaadake kasvõi mehe ja naise suguelundeid ning ilma kasutusjuhenditagi on selge, mismoodi tarvitamiseks nad on mõeldud.

Probleem tekib seal, kus üht või teist kõrvalekallet (ja homoseksuaalsus ei ole sugugi ainuke) hakatakse õigustama, n-ö normaliseerima. Kui keegi ütleb, et homoseksuaalsus on sama loomulik nagu tegelik, eri sugupoolte vaheline seksuaalsus, siis ei ole see vale mitte ainult ega isegi mitte eeskätt kõlbeliselt, vaid see on lihtsalt vale väide, see on vastuolus loodusteaduslike tõsiasjadega.

Homoseksuaalsuse õigustamine on täpselt seesama "Jumalast paremini teadmine" nagu see, millega madu ahvatleb Eevat paradiisiaias: ära kuula Jumalat, SINA oled see, kes ütleb, mis on hea ja mis on kuri, mida tohib ja mida mitte, mis on loomulik ja normaalne - Jumal, see õhtuvilus siia-sinna uitav vanamees, ei tea tänapäeva moodsa aja asjadest midagi.

Tihtipeale lisatakse: aga Jumal on mind ise selliseks teinud! Nii nagu Aadam: naine, kelle SINA mulle andsid, andis mulle ja ma sõin.

Kirik ei mõista homoseksuaalseid inimesi kuidagi eriliselt hukka. Kirik julgustab neid püüdma elada vastavalt Jumala seatud korrale. Kui inimesed seda püüavad, aga ei suuda, on nendegi jaoks olemas kahetsus ja andeksandmine - ja loomulikult vajavad seda päevast päeva täpselt samamoodi ka kõik teised inimesed kõigis oma kõrvalekalletes Jumala heast ja armulisest tahtest, kusjuures need võivad olla kahtlemata raskemadki kui homoseksuaalsuse praktiseerimine.

Kui nüüd küsida konkreetselt, kas homoseksuaalne inimene võib töötada vaimuliku või kirikliku õppeasutuse õppejõuna, siis kahtlemata võib erinevatel inimestel olla erinev arvamus. Eesti praktika on olnud selline, et seni, kuni sellest ei ole tekkinud avalikku pahandust ning inimene ei ole väljendanud avalikku kahetsematust, on seda lubatud, ja mitte ainult ühe isiku näitel. Vaimuliku- ning õppejõutöö oli aga välistatud sellest hetkest alates, mil inimene ütleb avalikult ja demonstratiivselt, et tal ei ole midagi kahetseda ega millegi pärast meelt parandada, vaid see, mida ta teeb ja propageerib, on õige - ning nõuab teistelt samasugust arvamust.

Kõigest sellest tuleks kirjutada palju põhjalikumalt, aga ei ole aega. Seepärast veel kord lihtsalt: asi ei ole "sajanditevanustes arusaamades", tuleb vaid tõele näkku vaadata. Kui vaja, siis anatoomiaõpikus olevate piltide abil.